Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Kuidas ülikoolid ja ettevõtted koostööni viia?
Uuringute järgi peab hulk Eesti väikese ja keskmise suurusega firmasid võimalikku teaduskoostööd kõrgkoolidega liialt keerukaks, ent lisaks sellele on ühistegevuseks olemas veel terve hulk vorme ja kanaleid. Alljärgnevalt kaardistame, millised need on ja vaatleme lähemalt, kuidas koostööni jõuda.
Kaasaja ettevõtlust iseloomustab sageli spetsialiseeritus kindlale nišile ja sellest tulenev vajadus süveneda oma valdkonnas toimuvasse – teisiti öeldes nõuavad üha paremad tooted ja teenused ka üha mahukamaid teadmisi. Suur osa meist ümbritsevast tehnoloogiast ja elust muutub aina nutikamaks ja paljud otsused tehakse juba täna hiiglaslike andmevoogude ning neis ringi sõeluvate algoritmide abil. Sestap on ka ettevõtjatel mõistlik panustada teadmusmahukusele. Omaette küsimus on see, millistest allikatest spetsiifilist – näiteks tootearenduseks – vajalikku tarkust ammutada.
Lihtsaim vastus võiks olla: ikka üli- ja kõrgkoolidest, kus minnakse teatud teemadega süvitsi. Aga kas nendega ühistegevusele jõudmine on Eesti tingimustes piisavalt lihtne ja mida arvavad ettevõtted ise kõrgkoolidega tehtavast teaduskoostööst? Nendele küsimustele aitab muuhulgas vastuseid leida Reelika Alunurme magistritöö „Eesti ettevõtete ja kõrgkoolide koostöö arendamine,“ mille autor kaitses Tartu Ülikoolis 2016. aastal.
Teadmusmahuka äri ajastul suudavad eelkõige suurkorporatsioonid hoida enda palgal sadu ja koguni tuhandeid arendajaid ning teadlasi, kes uusi tooteid ja teenuseid aiva täiuslikumaks viimistlevad. Sellest perspektiivist vaadates on kasulik hoida kogu loodav teadmus (koos näiteks patentidega) firmas sees. Paraku on Eesti kontekstis suuri ettevõtteid, kus töötab üle 250 inimese vaid 186. Seevastu alla 10 töötajaga mikroettevõtteid on koguni 123 000 ning nende vahele jääb veel 7700 keskmise suurusega firmat, kus töötajaid on 10-249. Sellest johtuvalt on üsna ilmne, et keskmised ja väiksemad firmad ei pruugi jõuda ülal pidada ettevõtte sisest teadus- ja arendustiimi. Odavam, ja ilmselt ka lihtsam, on luua uus teadmus koostöös kõrgkooliga.
Kliendid teadmuse allikana
Alunurme magistritöö koostööuuringut käsitlev osa põhineb kirjalikul küsitlusel, millele autor sai vastused kokku 168 Eesti ettevõttelt. Neist tuleb välja, et 55% siinsetest ettevõttest oli kõrgkoolidega koostööd teinud, samas kui 45% seda polnud. Samuti defineerib ja kaardistab uurimus ettevõtete teadmusallikad, milleks on kliendid, tarnijad, ettevõtlust arendavad organisatsioonid, erialaliidud ja kõrgkoolid. 61% vastanud ettevõtete jaoks oli kõige olulisemaks teadmusallikaks kliendid, kellelt saadavat infot toodete ja teenuste osas peeti väga oluliseks. Teise olulise teadmusallikana nimetati tarnijaid, kõrgkoolid jäid selles arvestuses aga viiendale kohale.
Teadmusallikate kõrval on ka koostöökanalid. Teoreetikute meelest leiab ülikoolide ja firmade koostöö aset peamiselt viies kanalis. Nendeks on idufirmad ehk start-up’id, ühine teadus- ja arendustöö, lepinguline teadus- ja arendustöö, intellektuaalomandil põhinev ühistegevus ning „muu“, mille alla kuuluvad kraadiõpe, koolitused, praktika ja töötajate mobiilsus. Uuringule vastanud ettevõtted pidasid kõige tähtsamateks koostöökanaliteks täiendkoolitusi, konsulteerimist kõrgkoolide töötajatega ning ühiseid teadus- ja arendusprojekte.
Praktika osutab sellele, et pigem on kasutusel väiksemat pingutust nõudvad kanalid, mis hõlmavad endas konsulteerimist ülikooli töötajatega, koolitusi või tudengite praktikat. Ametlikud lepingulised kanalid nagu näiteks patendid ja ühised uuringud moodustavad teadmussiirdest üsna väikese osa. Seejuures aga toimivad mõned kanalid edukamalt, sest ühisuuringud või ülikooli teadlase kaasamine ettevõtte personali sekka võimaldavad firmal konkreetsemalt rakendada teise osapoole teadmust.
Teadmussiirdeks kasutatakse mitmeid koostöökanaleid, erinevuse toob mängu vaid koostöö keerukuse aste. Nõnda pidasid küsitletud ettevõtted suurimateks takistusteks rahalisi ja suhete barjääre. Kõrgkooli- ja riigipoolsete toetusmeetmete abil aga peaks olema võimalik neid ületada. Nii tulekski koostöö toimimiseks firmal valida kõrgkoolist enda vajadustele ja võimekustele sobituvad koostöökanalid. Nende kanalite kasutamisel võivad tänu firmade ja ülikoolide vahelisele erinevustele ilmneda mitmed takistavad asjaolud, millele lisandub rida toetavaid mõjureid.
Nii saab riigisektor tugistruktuuri ja spetsiaalselt suunatud toetuste pakkumise näol ettevõtete ja kõrgkoolide koostööle ning selle edukusele omalt poolt kaasa aidata. Merit Trei magistritööst „Ettevõtjatele suunatud koolitusteenuse arendamine piikondliku kompetentsikeskuse TSENTER näitel,“ ilmneb, et Eesti ettevõtluse riiklikusse tugistruktuuri kuuluvad Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS), Maaelu Edendamise Sihtasutus (MES), Sihtasutus KredEx, Põllumajanduse Registrite ja Infoamet (PRIA), Eesti Töötukassa ja Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK).
Koostööd toetavad meetmed
Eelnevatele lisaks on Eesti puhul üheks ettevõtjate ning teadusasutuste koostööd soodustavaks meetmeks SA Archimedes ja Eesti Teadusagentuuri pakutav nutika spetsialiseerumise rakendusuuringute toetus nimega NUTIKAS. Praeguseks on sellest tuge saanud juba üle poolesaja ettevõtte. Metsandusvaldkonna ettevõtete seast võib toetuse saajatest välja tuua termotöödeldud puidust tooteid valmistav AS Thermory, mis teeb koostööd TTÜ Küberneetika Instituudiga. Riigi poolt rahaliselt toetatud koostöö eesmärgiks on saematerjali säästva tootmisahela optimeerivate automatiseeritud juhtimispõhimõtete ja seda toetava tarkvara põhimõttelise mudeli väljatöötamine. See tähendab, et rakendusuuringu järel peaks ettevõtte suutma tootmisprotsessis märkimisväärselt toormaterjali säästa.
Alunurme magistritöös tehakse ettepanek, mille kohaselt peaksid kõrgkoolid välja arendama mitmekesise koostöökanalite süsteemi. See annaks baasi pakkumaks võimalusi lihtsamaks koostööks väga erinevate vajaduste ja võimekustega firmadele. Siin tasub märkida, et lihtsamatele koostöökanalitele suurema tähelepanu pööramine ja nende arendamine võimaldab tulevikus jõuda ka keerulisemate kanaliteni. Uuringu põhjal vajavad ettevõtted riigi toetust kõrgkoolide seest partneri leidmisel, samuti uuringute teoreetilisuse ja koostöö suure maksumuse osas. Kõrgkoolidega koostööd mitte tegevad firmad aga vajavad võimekuste kompenseerimiseks riigipoolset tuge.
Autor teeb Eesti ettevõtete ja kõrgkoolide koostöö parendamiseks mitu ettepanekut. Neist esimene on suunatud kõrgkoolidele, kelle ülesandeks on arendada välja terviklik süsteem ettevõtetega koostöö tegemiseks. Teiseks tuleks takistavaid tegureid ületada toetavate faktorite kaudu. Siinjuures on riigi rolliks luua ettevõtete ja kõrgkoolide koostööks vajalik tugistruktuur, mis aitaks nii koostööni jõuda kui seda ka toetada. Muuhulgas saaks kasutada ettevõtlust arendavaid organisatsioone, kelle teenuste hulka kuuluks meetmed firmade ja kõrgkoolide koostöö toetamiseks. Siia hulka võivad kuuluda näiteks info levitamine, tasuta projektijuhti teenus ja mitmesugused rahalised toetusmeetmed.
„Kompetentsikeskus TSENTER“ projekt on toetatud Euroopa Liidu Regionaalarengu Fondi poolt.
Seotud lood
Kasutatud tootmisliini ost võib olla mõistlik viis tootmisvõimekuse suurendamiseks. Samas ei tähenda kasutatud seade lihtsalt liini lahtivõtmist, transportimist ja uues kohas kokkupanekut. Kui uus tootmishoone, tehnosüsteemid ja tootmise töökorraldus erinevad varasemast, muutub kolimine terviklikuks tehniliseks projektiks.
Hetkel kuum
Enimloetud
Viimased uudised
Üritused
Hetkel kuum
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Tööstusuudised esilehele