Olen aastaid pidanud eemalt kuulama finantsanalüütikute, nagu
Peeter Koppel ja
Mihkel Nestor, arutelusid, kus kõlab seisukoht, et pigem investeeritaks kodutute loomade varjupaika kui Eesti tööstusesse. See on illustratiivne näide kuvandist, millega kohalikul tööstusel, sealhulgas masinaehitusel tuleb aeg-ajalt silmitsi seista. Praktika ja reaalne majandus räägivad aga teist keelt, kuid arengul on ees bürokraatlik ja infrastruktuurne sein.