Kutseharidus tõuseb au sisse

Eduard Brindfeldt tunnistas hiljuti Äripäeva raadio saates “Tööstusuudised eetris”, et noori on jätkuvalt keeruline tehnikaerialasid õppima meelitada ja ka õpetajaid napib.

“Õpilaste probleem on kindlasti olemas ja mul on tunne, et see lähiajal vist paremaks ei lähe,” rääkis Eduard Brindfeldt intervjuus.

Muresid on endiselt ka õpetajatega, keda lihtsalt pole piisavalt ja seega on olemasolevate töökoormus päris suur. “Põhiviga on selles, et õppejõudusid on vähe ja õppejõudude kaader vananeb,” tõi ta välja kaks peamist murekohta.

“Teoreetiliselt ja osaliselt võiks ju informaatika, mehhatroonika ja robootika suunal üle minna (inglise keelele – H.P.), sest mul noorem seltskond võib vabalt õpetada nii eesti kui inglise keeles,” lisas Brindfeldt.

Mis puutub õpilastesse, siis ka siin on Brindfeldti sõnul erinevaid mõtteid ja retsepte, kuidas noori kutseharidusse saada, olnud omajagu palju. “Räägitakse väga heast karjäärinõustamisest ja sellest, kui selle tulevase spetsialistiga, kes praegu ei õpi, juba varakult tegeleda. Ja tegeleda temaga selles mõttes, et ta teadvustaks, et tehnilised erialad on head, huvitavad ja hea palgaga jne. Võib-olla ühel hetkel ta hakkab mõtlema, et võikski tehnilist eriala õppima tulla,” rääkis ta.

Kutsehariduse edendamisega tegeleb Sihtasutus Innove, olemas on ka erinevaid õppefilme ja korraldatakse erinevaid kutsemeistrivõistlusi, mis toimuvad igal aastal kas ühes kohas või erinevates koolides. Rahvusvahelistest meistrivõistlustest võiks välja tuua näiteks üleeuroopalise EuroSkillsi.

“Nii et selliseid asju on. Ja ka ajakirjanduses me kogu aeg propageerime seda, et tööstus ei ole must ja kole,” toob Brindfeldt välja habemega probleemi. “See veneaegne arusaam, et kui oled rumal, lähed kutsekooli, on läinud paremaks. See mõttemaailm on muutunud paremaks. Aga see pole kindlasti selline nagu Soomes või Saksamaal, et kui sa tahad olla tegija, siis pead olema meister. Ja et seal olla meister, selleks pead õppima ja eriala saama, kuid sa ei pea seda omandama akadeemilise kraadiga, vaid piisab täiesti, kui sul on korralik amet,” võrdles ta. Brindfeldt usub, et ka Eesti jõuab ühel hetkel sinnamaani, kuid see võtab ilmselt paar põlvkonda veel aega.

Veel rääkis Eduard Brindfeldt saates sellest, kuidas õnnestus Tallinna Tööstushariduskeskusel mullu uus tööstusinformaatika eriala käivitada. Olgu taustaks öeldud, et mullu sügisel alustas oma õppeteekonda esimene tööstusinformaatikute grupp. Tööstusinformaatik on selline IT-spetsialist, kes saab tootmises toimuvast aru ning tegeleb näiteks tööstuslike inforvõrkudega ja erinevate andmehalduse programmidega.

Grupp tuli täis. “Päris seda ei saa öelda, et meil oli konkurss sellele erialale, aga planeerisime vastu võtta 100 inimest ja 100 inimest saime ka vastu võtta,” oli Brindfeldt rahul. “Kõik põhikoolijärgsete õppijate ja gümnaasiumijärgsete õppijate grupid saime täis. Huvi eriala vastu oli olemas. Õnneks on IT-erialad üldse sellised, mille vastu on huvi. Ja meie eesmärk on teha selline eriala, mis hõlmaks IT-d ja tänapäevast tehnoloogiat tööstuses – kusjuures tänapäeva tööstus ei saa IT-ta kuidagi hakkama,” rääkis ta. Ta toonitaski, et õpilased võiksid endale teadvustada, et kui on huvi õppida robootika, tööstusinformaatikat või IT-d, siis võiks lihtsalt IT õppimise asemel valida kindla suuna. Seesama tööstusinformaatika eriala tekitab Brindfeldti sõnu õpilasele olukorra, kus tal on tulevikus palju laiem valik töökohti, mille vahel valida.

“Ma ei väsi rääkimast oma Jaapani kogemusi, kus inimesi valmistatakse tulevaseks tööks ette mitte põhikoolis, vaid juba lasteaias. See tähendab, et talle süstitakse seda mõtet, et tegelikult on niisugune tehniline eriala huvitav ja ta teab, et selline asi on olemas,” rääkis Brindfeldt veel ja lisas, et Eesti puhul on probleem see, et põhikooli või gümnaasiumi lõpetaja reeglina täpselt ei tea, kuhu ja mida ta õppima läheb.

Brindfeldti sõnul näeb tööstushariduskeskuses tihti olukorda, kus 15–16aastane noor ei ole elus viili ega haamrit käes hoidnud. “Me näeme ju, et kui see noor inimene tuleb siia kooli õppima ja tal on esimene praktika lukksepa praktika, siis enamik, kes sellele praktikale lähevad, pole käes hoidnud viili ja isegi haamrit. Nende eest on kõik ära tehtud,” muretses Brindfeldt.

“Ta pole elus kunagi käega midagi teinud, see tähendab, et me peame olema väga kannatalikud, et talle see elementaarne osa selgeks teha. Lapsevanemad on ise selle nimel kõvasti vaeva näinud, et neid lumehelbekesi toota.”