Härms: piiril käib endiselt suur äri

“Minu sõnum poliitikutele on see, et piirikaubandust peab jälgima. Olukorras, kus müük piirile on eelmise aastaga võrreldes kukkunud 55 protsenti, müüsin ma jaanuaris sinna ikka rohkem, kui Eestis tervele Selveri ketile kokku,” kirjeldab Jaan Härms piirikaubanduse olukorda. “See on loomulikult parem olukord [kui varem] ning ma ei saagi kritiseerida ja öelda, et ma ei ole rahul, kuid see tegelikult ei ole normaalne.”

Härms ütleb, et Läti piiri müükide langus tuli pärast aktsiisilangetust järk-järgult. “Nüüd viimased kuud ja kaasa arvatud jaanuar on meil Läti müügid kukkunud 50–55 protsenti kuus, aga see olukord ei ole minu jaoks veel normaalne,” rõhutab ta ja lisab, et piiril käib endiselt veel päris mahukas äri ja suur osa Saku Õlletehase toodangust viiakse endiselt piiripoodidesse.

Detsembris kirjutas Läti Delfi, et riik plaanib tänavu 1. märtsist tõsta kange alkoholi aktsiisi 30 protsenti. Kui lätlased märtsis aktsiisitõusu ära jätavad või hoopis langetavad, ei kao piirikaubandus kuhugi, hoiatab Härms.

Väiksed pruulikojad mõjuvad Härmsi sõnul turule aga hästi, sest aitavad edendada õllekultuuri. Samas on ka väikepruulijate omavaheline konkurents üsna tihe. “Neid on väikse turu kohta liiga palju. Eriti keeruline on nendel, kellel pole ekspordiväljundit. Kindlasti me jälgime neid, aga nad ei ole meie peamised konkurendid,” märgib ta.

Saku Õlletehase emafirma Carlsberg Group teatas veebruari alguses, et 2019 möödus edukalt – grupi käive kasvas üle 5 protsendi, pea 66 miljardi Taani kroonini.

Samamoodi oli aasta edukas ka Saku Õlletehase jaoks. Kui veel esimesel poolaastal näitas piirikaubandus kasvu ja koduturg iga kuu langust, siis teine poolaasta tõi leevendust.

“Meil kasvasid eelmisel aastal nii müügimahud kui ka käive. Käibekasv jäi umbes 6 protsendi kanti,” poetab ta ja lisab, et kasvule andiski hoogu ennekõike just juulikuu, mil aktsiisid langesid. “Meil läks tempo siis üles, väga palju müüke tuli Läti piirilt tagasi koduturule, samamoodi elavnes põhjapiir.”

Käibekasvu turgutas ka toodete keskmise hinna tõus. “Tarbijad ostavad natuke kallimaid tooteid. Selle tuules ja tulenevalt teisest poolaastast me võitsimegi.”

Härms avaldab, et Saku Õlletehases tõusid ka palgad mullu keskmiselt neli protsenti. Erinevate positsioonide palgataset analüüsib ettevõte pidevalt, et palka konkurentsivõimelisena hoida.

“Palgasurvet veab avalik sektor,” on Härms veendunud. “Räägin ka teiste ettevõtjatega ja see on see, mida ma näen ja kuulen. Kuid avalikus sektoris on muidugi ka valukohti – näiteks haridus ja õpetajate palgad on fundamentaalne probleem.”

Avaliku sektori palgakasv annab paratamatult signaali ka erasektori töötajatele. “Kui riigisektoris on palgatõus 8 protsenti, siis see loob ootuse ja kogu tehas ütleb, et tahame ka 8 protsenti tõusu saada,” selgitab Härms.

Ta tunnistab, et Saku Õlletehase palgakasv on siiski väiksem kui turul keskmiselt, ja väiksem ka ootustest. “Me ikkagi tõstame palkasid nendel positsioonidel, kus on vaja ja kus meil on probleemid. Meil ei ole nii, et kõik saavad sama protsendi. Kaardistame positsiooniti ja võrdleme turuga, et kus oleme samal tasemel ja kus jääme alla.”

Saku Õlletehasel toimib ka preemiasüsteem, mis on põhipalgale hea lisa.

Paar aastat tagasi kimbutas Saku piirkonda tõsine konkurents tööjõu pärast, sest läheduses on palju tehaseid ja logistikakeskusi. Praegu paistab, et olukord on leevenenud ja Saku Õlletehas on õppinud probleemiga paremini toime tulema. CV Online’i hiljutise uuringu kohaselt hääletasid töövõtjad Saku Õlletehase atraktiivsete tootmisettevõtete kategoorias kõrgele 6. kohale ehk toidu- ja joogitööstuse esimeseks.

“Ma ei julge ära sõnada, et see on leevenenud, aga oskame tööjõumurega palju paremini ja proaktiivsemalt toime tulla,” on Saku Õlletehase juhatuse liige rahul. “Meil on selline pink inimesi, kes on ootel. Teame, et kui meil tekib riskikoht, siis saame ühte inimest teisel tööl kasutada. Me oleme selleks paremini valmistunud.”

Seda olukorda ongi aidanud leevendada ka viimaste aastate investeeringud. “Veel kuus aastat tagasi oli meil käsipakendajaid 50–60, praegu on neid kuus ja suvel lisandub neli,” toob Härms näite protsessist, mida on suudetud automatiseerida.

Tulenevalt sellest, et Saku on viimastel aastatel päris palju investeerinud, on käesoleva aasta plaanid pigem mõõdukad.

“Suuri investeeringuid plaanis pole ja seda seetõttu, et oleme viimastel aastatel palju teinud. Oleme tootmisesse ja logistikasse investeerinud tempos 5–6 miljonit eurot [aastas]. Oleme oma ladusid uuendanud poolautomaatsete robotitega. Oleme suhtena meie majandustulemustesse teinud väga suuri investeeringuid,” kinnitab Härms, lisades, et hetkel pole lihtsalt suuri rahapaigutusi teha.

Siiski on ettevõttel iga-aastaseid investeeringuid, millest pääsu pole. “Selleks, et seadmeid koos ja töös hoida ning tavapäraseid hooldusi teha, läheb ka umbes kolm miljonit eurot. Samas ei ole ühtegi suurt kindlat investeeringut,” jätkab ta.

Kui heita pilk aga kaugemasse tulevikku, siis üks suurem investeering on silmapiiril paistmas küll. “Tahame teha oma veepuhastusjaama, aga see pole selle ega järgmise aasta plaan.”

Saku tehas töötab praegu nii, et ettevõtte reovesi jõuab valla infrastruktuuri abil Tallinna Vee veepuhastusjaama. Ehk sisuliselt kasutatakse energiat, et saada reovesi valda ja vald omakord kasutab elektrit, et vesi jõuaks Tallinnasse, kus see puhastakse. Saku Õlletehasele tähendab selline lahendus suuri kulusid.

Nii soovibki ettevõte tulevikus vett kohapeal puhastada, sest võita on palju. “Esiteks ei pea me kulutama energiat, et seda kuskil kaugel puhastada. Me ei maksaks ka tasusid valla kohalikule ettevõttele ega Tallinna Veele. Need tasud on päris kõrged,” selgitab Härms. “Pluss puhastamise protsessi käigus vabaneb biogaasi, mida saame oma tootmises energiana ära kasutada. Nii keskkonna kui kulude mõttes oleks see meile väga positiivne. Omanik on valmis selle investeeringu tegema.”

Carlsbergi jaoks pole oma veepuhastusjaamade ehitamine midagi uut – neid on ka teistesse riikidesse rajatud. Nüüd on ettevõte valmis sama ka Eestis tegema ja sellesse 5–7 miljonit eurot investeerima.

“Jaam on praegu detailplaneeringu algatamise faasis, tegemist on suure projektiga puhtalt juba kohaliku elukeskkonna mõttes,” ütleb Härms. “Kui detailplaneering on kehtestatud ja valmisolek olemas, kuluks jaama ehitamiseks vähem kui aasta, kuid praegu on see viie aasta perspektiiv.”

Carlsberg Groupi jaoks on keskkonnasäästlikkus oluline märksõna. Alles hiljuti teatas ettevõte, et on välja töötanud puidukiududest pudeli prototüübi. Härms ütleb, et grupi laboritiim on arendusega pikalt tegelenud ja tegemist on toimiva pudeliga. “Sinna on juba villitud tooteid, see on seisnud laos, sellest on tarbitud.”

Samas ei maksa oodata, et pudelit niipea masstootmises kasutama hakatakse. Pigem on see nagu suunanäitaja, mis annab aimu sellest, kuhu joogitööstus tervikuna liikumas on. “Omanike jaoks on säästlik tootmine väga olulisel kohal. Seda võetaksegi tõsiselt, selle jaoks on eraldatud ressursse.”

Jaan Härms käib mitu korda aastas Kopenhaagenis tööreisidel ja tunnistab, et keskkonnateadlikkuse osas on Taani ja Eesti ikka veel väga erinevad. “Näiliselt oleme ikka natuke kaugel. Käin neli-viis korda aastas Taanis ja mu silmad märkavad asju. Esiteks sõidavad paljud taanlased jalgratastega tööle. Loomulikult sõidetakse ka autodega, kuid jalgrattaid on palju näha,” toob ta ühe näite.

Teine näide on tuulikud. “Kui sõidad autoga üle Malmö-Kopenhaageni silla või maandud lennukiga, siis ükskõik, kuhu sa vaatad, seal on 200–300 tuulikut.”

Härms lisab, et Eesti on väike riik ning ettevõtjate ja tootjate keskkonnateadlikkus on suhteliselt kõrge. “Väikeses riigis on ju võimalik kiiresti järele võtta,” loodab Härms, et Eestiski hakkavad asjad kiiremini liikuma.

Kas Carlsberg tirib keskkonna mõttes meidki Põhjamaade perre? “Tõmbab. Soomes on see samuti tugev agenda. Meil tuleb grupist initsiatiivi ja ressurssi, meil on rõõm sellel rongil olla ja kindlasti muudab see meid n-ö põhjamaalikumaks.”