Autor: Linda Eensaar • 18. september 2019

Kuidas Eesti nüüd distantsilt välja näeb?

Mulle tundub, et Eestis piisavalt ei mõisteta kaht asja. Esiteks seda, et globaalne soojenemine on päriselt ka kõige suurem väljakutse, mis inimkonnal ees on. Eesti peab läbi mõltema, et kas me jääme selle tehnoloogia tarbijaiks. Ma arvan, et siin peame mõtlema ka niipidi, et kui see on maailmas kõige suurem muutus, mis lähikümnendatel juhtub, siis kuidas oleks sellest ka kohalikule majandusele kasu. Meil on eeldused väga tugevad. Eestis on tugev haridussüsteem just reaalteadustes. Meil on tugev IT taust. Täna vaadates, kui palju meid hakkab mõjutama energia ja globaalne soojenemine, siis selle turu potentsiaalne maht on väga suur.

Teine asi on see, et meie ühiskondlikus debatis tihti puudub käsitlus tööstuspoliitikast. Kui me vaatame Saksamaad, Poolat, Soomet, Rootsit või Aasiastki Lõuna-Koread ja Jaapanit, siis isegi nemad ütlevad, et tööstuspoliitika on oluline, sest nad pole piisavalt suured, et võistelda globaalsel turul. Kui me vaatame eesti käistlust, siis kõlab siin avalikult, et Eesti Nokia on, et meil polegi Nokiat ja püüame nii võistelda? Aga kui mõelda realistlikult, siis kas 1,3 miljoni elanikuga riigis on võimalik üles ehitada laiapoõhjalist majandust? Kui seda ei suuda isegi poolakad, sakslased või soomlased, siis see on ebarealistlik.

Igas ärivaldkonnas on vaja kriitilist massi. Väikses riigis on kriitilise massi kogumine ilmselgelt keeruline. Ilma tööstuspoliitikata ei suuda Eesti klaaslae alt välja murda. Tõsi, tihti viidatakse, et tööstuspoliitika tähendaks seda, et riik annab suuniseid ja kui palju läheb see kokku vabaturumajandusega? Aga kui vaatame kõikide teiste majanduslikult edukate riikide praktikat, siis esiteks, neil kõigil on olnud tööstuspoliitika, ja teiseks, neil on ka täna see. ja kolmandaks, väikeriigis me peame paratamatult võtma vastu otsuse, et kui püüame keskenduda kõikidele maailma valdkondadele, siis see ei saa olla edukas. Ilma fookuseta ei tule kokku edu valemit.

Mis on sellisel juhul Eesti tugevused?

Meie loomulikud tugevused on haridussüsteem ja majanduse struktuur. Selle pinnalt on võimalik fokuseerida riigi poliitikat, mis puudutab vahendeid, investeeringuid. Näiteks võib laiendada küberkaitse õpinguid. Küberkaitse on ju meie üks tugev valdkond. See tähendab muidugi omakorda raskeid valikuid. Kui me nüüd paneme ühte valdkonda rohkem fookust, siis tähendab, et me ei saa nii laiapõhjaliselt kõigele läheneda.

Näiteks, kui võtame teadusarenduse, siis esiteks teadusarenduse tase üldiselt SKPst on madal ja teiseks, mis on veelgi olulisem, erasektori poolt on need tasakaalud paigast. Enamik teadusarendustööd toimub meil avalikus sektoris. Edukates riikides, näiteks Jaapanis, Lõuna-Koreas või isegi Saksamaal toimub enamik arendustööst ikkagi erasektoris, mitte avalikus.

Kas tuleks olla avatud või leida oma riigist need edulood?

Ma arvan, et siin pole vastuolu. Kui tahad olla edukas, siis kõike vajalikku ei pruugi Eesti seest leida. Ainult sisemistest ressurssidest tšempione ei tekita. Küsimus on tõesti avatuses ja koostöös ja erakapitali toimimises. Jällegi, 1,3 miljoni inimese seast leida üles maailma teadusbaas ja maailma ettevõtlusbaas – see ei toimi.

Kui vaatame väljakutseid ühiskonnas, siis väga palju räägitakse tehisintellektist ja selle ohtudest ning võimalustest. Ma arvan siiralt, et inimkonna suurim oht on natural stupidity, mitte artificial intelligence.

Loe pikemalt Äripäevast.