Autor: Raul Kirjanen • 30. märts 2017

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Õhinapõhised otsused, ebarahulolevad ettevõtjad, tagajärgede lahendamine ja palju segadust. Lisa riigiettevõtte huvide eelistamine ning see annab juba üsna hea ettekujutuse Eesti energeetikasektori tänasest olukorrast. Olen seda varem öelnud ja ütlen veel – kui riik ei suuda kokku leppida terviklikus, stabiilses ja pikaajalises energiapoliitikas, ei ole tulevikus loota ei majanduskasvu ega suurenenud heaolu.

Puudub pikaajaline plaan

Tundub iseenesest mõistetav, et riigiettevõtted peaksid tegutsema omaniku heakskiidetud strateegia alusel. Arengusuundade paika panemine peaks jätkusuutliku energiapoliitika seisukohalt olema eesmärk omaette, sest põhjendamatult tasude ja aktsiisidega rapsimine ei too investeerimis- ega ekspordikindlust. Vastuoludest tulvil on näiteks valitsuse otsus põlevkivi ressursitasud kaotada. Põlevkivienergeetika on selgelt Euroopa turult lahkumas, nii nagu seda teeb ka kivisüsi ja pruunsüsi. Neid asendavad taastuvenergia ja elektriefektiivsuse tõstmine. Kui eesmärgiks on puhtam keskkond ja taastuvenergeetika, siis põlevkivienergeetika konkurentsiolukorra parandamine maksude kaotamise näol ei ole samm õiges suunas. 

Loe pikemalt Äripäevast.