28. märts 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Tänases Eesti Päevalehes ilmunud lugu Narva karjääri aladel leiduvast turbast on pikem ja mitmekihilisem, kui seda on õnnestunud lugejale selgitada. Kõige olulisem tähelepanuta jäänud fakt on see, et ilma vajalike lubadeta pole Narva karjääris midagi kaevandatud. Loogiline on eeldada, et kui mingi asjaolu oleks takistanud põlevkivi kaevandamist, siis ei oleks meile põlevkivi kaevandamiseks lubasid välja antud.

Teine oluline aspekt on kõnealune ajaperiood. Riigikontrolli audit võrdleb Narva karjääri aladel rekultiveerimistöödel kasutatud turbakogust Eesti turbaettevõtete kolme aasta keskmise toodanguga. Jääb mulje, et ka Narva karjääris oleks turbaga kokku puututud alles viimasel kolmel aastal.

Tegelikult anti maavara kasutusluba tollasele Eesti Põlevkivile 1992. aastal ning mäeeraldise piires mitte mingisuguseid turbavarusid arvel ei olnud. Ja eellugu ulatub veelgi varasemasse perioodi. Põlevkivi kaevandati Sirgala väljal juba 1960ndatel, Narva väljal 1970ndatel aastatel. Seega kasutati ala, mille üle täna vaidlus käib, tööstuslikul eesmärgil juba aastakümneid tagasi karjääritööde ettevalmistamiseks: rajati teed, elektriliinid, kuivendus- ja veekõrvaldus-süsteemid pea kogu kaevandusvälja ulatuses. Kõigi nende tegevused olid kaetud tollaste lubadega.

Narva karjääri mäeeraldise piires ja ka väljaspool seda leiduv turvas võeti keskkonnaministeeriumis arvele alles 1999. aastal. Lisaks on märkimisväärne, et põlevkivi kaevandajatele turba arvele võtmisest teada ei antudki. Varude hulka sattus tagantjärele ka selle piirkonna turvas, kus olid juba 1996. aastast saadik käinud kaevandustööd. Ehk et täna jutuks olev turbakogus on kujunenud 18 aastase kaevandustöö käigus.

Kui riik otsustas, et maavarade kasutusload tuleb ümber vormistada kaevanduslubadeks, esitas Eesti Põlevkivi 2002. aastal keskkonnaministeeriumile vastava taotluse. Maavarade komisjonis tuli siis jutuks ka turvas, kuid 2005. aastal lõppenud menetluse tulemusena välja antud kaevandamisload ei maini taaskord sõnagi turvast. Narva karjääri ala ei käsitletud ka kompleksmaardlana.

Ka hiljem välja antud Narva II ja Sirgala II lubades ei ole esitatud mingeid tingimusi turba kaevandamise kohta. 2009. aastal lisati maavara kaevandamisubadesse piirang põlevkivi aastase lubatud kaevandamismahu kohta, kuid taas ei sõnagi turba kohta.

Alles 2013. aastal aasta kevadel täheldasid keskkonnainspektorid karjääriväljadel turbakihti, mille paksus jäi üldjuhul 0,2 m piiresse. 1999. aastal, kui turbavaru arvele tekkis, peeti majanduslikult otstarbekaks vähemalt 0,9 meetrist turbakihti, mis muudab turba varuna arvesse võtmise veelgi kummalisemaks.

Igatahes tellis Eesti Energia Kaevandused möödunud aastal turbavaru hindamiseks Inseneribüroolt Steiger uuringu, mille tulemusel selgus, et 1999. aastal märkamatult arvele võetud turbakogus on keskmiselt 52% suurem kui seda looduses üldse esineb. Kohati oli paberil eksisteeriva turbavaru ja looduses esineva varu erinevus lausa 100% ehk turvast ei olegi. Et ka seni kaevandatud alal 15 aastat tagasi arvele võetud koguses turvast ei olnud, on võimalik veenduda vaadates tranede nõlvades paljanduvat läbilõiget.

1990ndatesse aastatesse ulatuva loo kokkuvõtteks saab öelda, et kuigi jah, turvast kaevandatud alas kohati esines, siis turba kaevandamisega seal tegeleda ei saanud. Turbakihi paksus oli valdavalt 0,2 m, kohati kuni 0,5 m.

Et turvas ei ole majanduslikult kaevandamiseks huvipakkuv, ega ka takistuseks põlevkivi kaevandamisel, on väljaantud kaevandamislubadest tulenev selge järeldus. Segadust külvab lihtsalt see, et 1999. aastal võeti turbavaruna arvele turbakiht, mida tegelikult looduses ei ole. Aeg on see eksitus parandada.

Uue uuringuga kindlaks tehtud reaalset turbavaru põlevkivi kaevandamine aga ei puutu, seni kuni selguvad vastavad kaevandamistingimused.

Autor: Toostusuudised. ee