Põlva pakendifirma muusad Venemaal: Vera, Nadežda ja Ljubov

„Usku ja lootust küll enam pole ja ka armastus kipub kahanema, kuid jätkame endiselt tootmistegevusega,“ lausus Käärik ning lisas, et armastus on seotud pigem emotsionaalse poolega. „Olen alati Piiterist lugu pidanud, mulle meeldib see linn ja Vene inimesed on toredad. Aga majanduslikus ja poliitilises mõttes pole selle aja jooksul, mis Cista on Venemaal tegutsenud, mitte midagi muutunud. Ja tõenäoliselt ei muutu ka enne, kui põlvkond praviteleid (valitsejaid – toim.) ei vahetu.“

Cista käivitas täna üheksa aastata tagasi Peterburis Venemaa turu jaoks kartongist pakendeid tootva tütarfirma Alf. Cista on ilmselt ainus Eesti ettevõte, kelle ainuomandis olev tütarfirma on nii pikalt Venemaal tootmisega tegelenud. 2006. aastal kolis ettevõte küll Peterburist Gatšina rajooni ja registreeris uue ärinimena Laura, ent toodab endiselt Venemaa lainepapist Venemaa turu jaoks pakendeid. Laura põhitoodanguks on lainepapist transpordipakendid ja põhiklientideks on mitmed suured piimakombinaadid.

Kääriku kinnitusel on aidanud neil Venemaa turul püsida see, et nad on kohe algusest peale panustanud usaldusele. “Kui minna Venemaale vaid raha taga ajama, siis tõenäoliselt väikese Eestimaa mees väikese rahakotiga seal Venemaal ikka midagi ära ei tee,“ rääkis Käärik. „Kui parafraseerida ühe klassiku sõnu, siis inimesed otsustavad kõik. Meie püsimajäämise ja edu saladus on selles, et me oleme leidnud inimesed, keda saab usaldada. Ja mis seal salata – me oleme suutnud ka usaldust enda vastu tekitada. Ma ei pea siin silmas ainult klientide usaldust, vaid ka meie kaastöötajate usaldust. Enamik neist on algusest peale olnud, sealhulgas tegevjuht.“