Autor: Mariliis Pinn • 21. september 2006

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Eesti suhtelise energeetilise sõltumatuse tagab 70% energia tootmine kodumaisest põlevkivist, millest hoolimata sõltub Eesti energiamajandus välismaistest tarnijatest – sisse veetakse vedelkütus ja kogu tarbitav maagaas imporditakse Venemaalt.

Energiajulgeoleku osas tuleb arvestada Venemaalt lähtuvaid riske. Esiteks Venemaa energiafirmade allutatust kesk-võimu kontrollile. Näiteks sel aastal on Venemaa katkestanud vähemalt korra maagaasitarned Ukrainasse, Moldovasse ja Gruusiasse. Teiseks mõjutab Venemaa suutlikkust tarnijana siseturu kasvav nõudlus, kasutuses olevate maardlate ammendumine.

Euroopa Liidu seisukohalt on Venemaa olnud suhteliselt stabiilne energiatarnija. Ennekõike seetõttu, et Venemaa on gaasi- ja naftajuhtmeid pidi Euroopaga seotud. Eesti probleemiks on, et Euroopa Liidu energiapoliitika väljatöötamisel on vähe arvestatud Balti riikide eraldatust Euroopa Liidu energiasüsteemidest ja nende tihedat seotust Venemaa energiasüsteemidega

Seda silmas pidades on Eesti huvides jätkata elektrienergia tootmist põlevkivist keskkonnasäästlikumalt ja koostootmisjaamades taastuvate kütuste baasil hajutatult, soodustada energiasästu ja alternatiivsete energiaallikate kasutamist.

Kuna transport on Eestis olulisim importkütuste tarbija, teenib kütuste kokkuhoid selles sektoris otseselt välissõltuvuse vähendamise eesmärki.

Venemaal on pikaajaline energiamajanduse arendamise plaan, mille üks eesmärke on energiatarnete ekspordi maksimaalne ärakasutamine majandusliku heaolu suurendamiseks. Eestile on selles plaanis jäetud vaid transiidikanali roll.