Autor: Dmitri Fefilov • 5. august 2019

Konverentsil “Äriplaan 2012” ütles ta naljaga pooleks, et läheb pensionile, kui firma käive kasvab miljardi euroni. Praegu aga tunnistab Berman: “Ma ei lähe kuhugi, kuni jõudu jätkub. Ma tahan töötada.”

Järgneb katkend intervjuust Fjodor Bermaniga:

2012. aastal konverentsil “Äriplaan” ei kiirustanud te prognoosi tegema, vaid ütlesite, et 2018. aastaks võib teie ettevõte kasvada 18% võrra. Tegelikult suurenes BLRT Grupi käive selle ajaga 23%. On seda palju või vähe?

Kui võtta arvesse, mis selle ajaga on juhtunud, on kasv isegi suurem, sest toimus majanduslangus. Aastad 2012–2013 olid ju kõige raskemad. Laevaehitusturg kahanes rohkem kui kaks korda. Aga 2010. aastal olime ostnud Klaipedas laevaehitustehase. Lõpuks tõi laevaehituse haru meile 40 miljoni euro suuruse kahjumi, kogu grupi konsolideeritud kahjum aga oli üle 30 miljoni. Ja me arutasime ka juhatuses, et see Leedu tehas tuleb kinni panna ja maha müüa.

Seega, kui arvestada languse algusest, oli meie kasv isegi veel suurem.

Mis soodustas taastumist?

Vaatamata kahjumile jätkasime investeerimist. Meil on laevaehitus, laevaremont, kõrgtehnoloogiliste nafta- ja gaasitööstusseadmete tootmine, metalltoodete müük ja ümbertöötlemine, transiit ja transport, stividoriteenused ja nii edasi. Ja kui laevaehitus kukkus ning meil ei oleks olnud midagi peale selle, siis ei oleks praegu ka meid.

Üks näide. Meil on firma Marketex Offshore Constructions, mis on töötanud kolm aastat kahjumiga. Kahjum moodustab ühtekokku üle 5 miljoni euro. Eestis oli veel üks selline firma – E-Profiil. Kuid seda enam ei ole. Samas investeeriti sellesse rohkem kui Marketex Offshore Constructionsisse. Paraku ei olnud nad tegevust mitmekesistanud. Ja kui poleks olnud BLRT Gruppi, oleks Marketex Offshore'i oodanud täpselt sama saatus.

Me investeerime peaaegu kõikidesse tegevusharudesse ja inimestesse. See on edu pant.

Aga automatiseerimisse? Kuivõrd see on teie tootmise juures üldse võimalik?

On võimalik. Muidugi, laevaehitus on üks meie keerulisematest harudest. Kuid ka siin toimuvad muutused ja me liigume selles suunas. Ainuüksi viimase aastaga panime üles kaks robot-keevitusliini, Klaipedas ja Tallinnas. See tähendab, et meil ei ole vaja Tallinnas igasse vahetusse 13 keevitajat. Kahe vahetuse peale teeks see juba 26. Meile on see äärmiselt aktuaalne.

Kuid keevitajaid on ju ikka vaja?

Ikka on vaja. Ja kui me ei lahenda tööjõuküsimust, tähendab see tupikut. Kuid on selge, et siin on tegemist pigem poliitikaga.

Puudub normaalne erialane haridus. Kõik räägivad sellest, kuid riik ei ole seda probleemi lahendanud. Isegi Leedus Klaipedas, mis on väiksem kui Tallinn, on õppeasutused, kus valmistatakse ette laevaremondi- ja laevaehitusspetsialiste. Ka sealt sõidavad inimesed ära, võib-olla isegi arvukamalt kui Eestist, kuid tänu sellele, et spetsialiste kasvab pidevalt peale, on seal olukord laevaehituserialade spetsialistidega hoopis parem.

Sellepärast me kasutamegi välistööjõudu. Kusjuures legaalselt. Varem ei olnud ju Eestis tööjõu illegaalset kasutamist. See tekkis keeldude tõttu, selle tõttu, et seadusandlus ei jõudnud vajadusega sammu pidada ja käisid mingid poliitilised intriigid.

Ma arvan, et suurem osa ettevõtjatest on Eestis õppinud tasuma makse ja käituma seaduskuulekalt. Kui seadusandja nõudlusele reageerib, siis kõik normaliseerub.

Kas riik segab ettevõtlust?

Eestis mitte nii väga. Kuid võib tuua näiteid, kus selle asemel et täiustada riiklikku juhtimist, hakkab riik ettevõtlust ahistama. Nii juhtus näiteks saarte praamiühendusega. See on suurepärane näide sellest, kuidas ei tohi toimida.

Loe pikemalt Äripäevast.