Autor: Harro Puusild • 7. veebruar 2019
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Tootmisjuht: minu teadmised läksid masu ajal väga hinda

Kui majanduskriis umbes kümme aastat tagasi ettevõtteid korralikult räsis ja nii mõnedki neist pankrotti viis, oli kogenud tootmisjuht Ingrid Joost oma teadmistega õigel ajal õiges kohas. “Minu teadmised läksid siis väga hinda,” meenutab ta seda keerulist perioodi.

Ingrid Joost on oma elu läbi ja lõhki sidunud tootmise ja tööstusega. Õigupoolest oli ta juba tudengieas veendunud, et temast saab kas ettevõtja või tootmisjuht.

Kui 90ndate alguses ajad muutusid ja Eestis suur erastamine lahti läks, mõtles Joost pingsalt, millega tulevikus tegeleda võiks. “Mõtlesin, et tahan tulevikus tegeleda ettevõtlusega ja saada ettevõtte omanikuks või tootmisjuhiks,” ütleb ta. Realiseeruski see teine stsenaarium – temast sai tootmisjuht. Pärast kooli asus Joost tööle Baltikasse pintsakute tsehhi juhatajana ja hiljem sai temast Bastioni tootmisjuht.

Mis puudutab esimest stsenaariumi ehk ettevõtlust, siis erinevaid mõtteid jagub endiselt, kuid miski hoiab siiski praegu tagasi. “Ma ei oskagi öelda. Ilmselt hoiab mind tagasi julgus võtta riske ja panna mängu oma vara. Osta seadmed ja hakata midagi tegema? Kas see õnnestub? Riskijulgus ja varad on need, mis mind tagasi hoiavad,” pakub ta.

Praegu keskendub Ingrid Joost teiste koolitamisele. Ta on Tallinna Tehnikakõrgkooli lektor ja tootmiskorralduse eriala eestvedaja ning Tallinna Tehnikaülikooli lektor. Nüüdseks on Joost kümme aastat tegelenud ka tootmisettevõtete nõustamisega.

Eesmärk sai täidetud

Selleks, et Ingrid Joosti karjäärist tervik tekiks, läheme korra päris algusesse. “Olgem ausad, päris alguses tahtsin ma tegeleda ilusate asjatega – disaini ja rõivadisainiga jne,” poetab ta.

Disainierialale Joost õppima ei pääsenud. 1987. aastal astus ta kergetööstustehnikumi õmblustehnoloogia erialale ja pärast selle lõpetamist läks Rakvere kutsekooli õpetajaks. “Mõtlesin, et ega ma õmblejaks tööstusesse lähe, ainuke võimalus oligi minna kutsekooli õpetajaks,” sõnab ta.

TULEKUL

Koolitus "Tootmise planeerimine ja prognoosimine"

Kestus: 3 päeva

Aeg: 21. veebruar 2019 - 12. aprill 2019

Koolitaja: Ingrid Joost

Sisu: tootmisprotsesside prognoosimine ja planeerimine, võimsus, operatiivplaneerimine, Kombineeritud planeerimine

Täpse programmi ja registreerimise leiad SIIT.

1991. aastal tulid uued ajad ja Joost proovis Rakvere kutsekoolist minna toonasesse Tallinna Pedagoogikaülikooli tütarlaste tööõpetust õppima. “Sinna mul ei õnnestunud sisse saada – jäin joone all esimeseks. Hiljem mõtlesin, et jumal tänatud, sest perioodil 1992–93 ajad taas muutusid, algasid ettevõtete erastamised,” ütleb ta.

Seejärel liikuski mõte eespool mainitud ettevõtluse ja tootmisjuhi ameti poole. “Mõtlesin, et olen kutsekoolis kolm kohustuslikku aastat ära ja siis võtan ühe vaheaasta ja pärast seda astun Tallinna Tehnikaülikooli kas majandust või materjaliinseneri eriala õppima. Olingi vahepeal ühe aasta Soomes ja 1994 läksin TTÜsse,” ütleb ta, lisades, et keskkoolist oli selleks ajaks möödas kaheksa aastat ning nüüd oli eesmärk lõpetada TTÜ nominaalajaga ehk viie aastaga ning minna õmblustööstusesse tootmisjuhiks.

Keeruline tööd leida

“Kuna mul erialaained olid omandatud, siis pärast kolme aastat üldaineid ja enne erialaainete tulekut läksin tööle Baltikasse. Alguses kvaliteedikonsultandiks ja ülikooli lõpetamise ajal sain juba pintsakute tsehhi juhatajaks, pärast seda liikusin Bastioni tootmisjuhiks.

Ehk pärast kooli oli eesmärk täidetud – ma olin tootmisjuht,” ütleb ta rahulolevalt. Joosti karjääri pole sugugi alati saatnud pilvitu taevas – on olnud nii läbipõlemist kui töökaotust. Kui ta rõivatööstusest laiemalt kogutööstusesse liikus, tuli ette ka probleeme.

“Karjäär on ikka selline, et see käib üles ja alla. Ma ei saa salata, et mind on paar korda koondatud. Ma muutun rahulolematuks, kui näen ettevõttes tohutut arengupotentsiaali ja võimalusi, kuid ettevõtte juhtkond ei soovi muutusi, vaid jääda mugavustsooni. See on mulle ka saatuslikuks saanud. Nii oligi mul ühel hetkel õmblusvallas väga keeruline tööd leida, sest olin ülekvalifitseeritud ja need juhid, kes olid madalama hariduse, kvalifikatsiooni ja oskustega, ei võtnud mind siis lihtsalt tööle,” kirjeldab ta.

Vahepeal sattus ta paariks kuuks ka ühte müügiettevõttesse, kuid seal jõudis Joost olla vaid kaks kuud, sest pakkumine tulla tagasi tööstusesse oli lihtsalt ahvatlevam. “Siis mõtlesin, et tööstus on minu jaoks õige koht – see on olnud ainuõige tee. Mulle meeldib osaleda protsessis, kus midagi reaalselt valmis tehakse. Ma saan aru, et see ei ole alati kõige lihtsam töö, kuid see on põnev – tööstuses ei ole kunagi rutiini ning see seab sulle alati uusi väljakutseid ja nende tulemusi saab näha.”

Joost mõistis, et tal tuleb oma ampluaad laiendada ja liikuda ka teistesse tööstusharudesse. Tööstuse põhitõed on samad kõikides harudes ja erinevad on ainult tehnoloogilised vahendid, mida protsessides kasutatakse.

2004. aastal siirdus ta tööle mööblitööstusesse. Tuli tõdeda, et hinnastamisega on seal tõsiseid probleeme. “Hinnad võetakse pastakast, mingit plaani ei ole, normaegu ei ole, minuti (tunni) hinda ei ole. See ei ole ju normaalne seis, kuid sellel ajal oli see üsna tavaline,” märkas ta toona. “See ei saa kaua kesta, et meil Eesti tootmises on kõik põhitõed ära unustatud ja neid vaja ei lähe!”

Rahu püsis majanduskriisini. “See oli 2008. aasta lõpp, kui hakkasin tegema esimesi tootmisjuhtimise koolitusi ja aastal 2009 pöördusid minu poole kaks ettevõtet, et õpetaksin neile takti ja taktijärgset protsesside arvutust ning protsesside planeerimist. Siis saidki meie ettevõtetele uuesti olulisteks selline klassikaline tootmiskorraldus ja põhitõed, millele see kõik rajatud on. Sellel ajal olin oma teadmistega õigel ajal õiges kohas. Need teadmised, mida kunagi õppinud olin, läksid siis hinda.”

Teadlikkus on paranenud

Mis puudutab põhitõdesid ja klassikalist tootmiskorraldust, siis praeguseks on möödas juba kümme aastat ning olukord on tublisti paranenud.

“Kümne aastaga on muutunud see, et meie tööstusettevõtete teadlikkus erinevatest tootmiskorralduse ja -juhtimise meetoditest on märgatavalt tõusnud. Nad teavad põhialuseid, oskavad neid rakendada ja rakendavadki. Näiteks lean-metoodikaid,” on Joost tööstuse arenguga rahul.

Kui aastatel 2008–2009 uuringuid läbi viidi, siis olid vähesed lean-meetoditest kuulnud. “Kui ma toona sellest ühes ettevõttes rääkisin, siis küsiti, et ega sa ometi mõtle meil seda rakendama hakata, aga nüüd on seis selline, et kõik teavad ja igaüks püüab midagi selles suunas ära teha. Kümne aastaga on palju muutunud,” ütleb Joost.

Samas tõdeb ta, et palju on veel ka ära teha ja ei saa sugugi öelda, et areneda pole enam kuskile.

“Kui võrdleme tööstuseid Eestis ning Euroopas või Hiinas, siis ma küll paljude ettevõtete üle uhke ei ole. Meil on lipulaevu, kelle üle võib uhke olla, aga kui vaatame suurt massi, siis siin seda uhkust ei ole.”

Joost tunnistabki, et mõne ettevõtte puhul on tunda üsna suuri silmaklappe – võimalusi küll teatakse, kuid nende kasutamise võimalikkusesse ei usuta. Selle asemel, et lasta ligi uut teadmist, takerdutakse vanasse mõtteviisi, et alati on nii tehtud.

Samas on avatus uutele lahendustele tööstusharuti ka erinev. “Kõige suuremate klappidega on õmblus- ja tekstiilitööstus – nii kurb kui see ka ei ole. Miks see nii on, ma ei saa aru,” tunnistab tootmisekspert. “Kõige avatum on minu arvates puidutööstus, mis on avatud kõigele uuele. Ja kui ettevõtete tasemeid vaadata, siis puidutööstused on tasemelt hoopis midagi muud.”

Prognoosimine ja planeerimine on nõrk

Mis puudutab prognoosimist ja planeerimist, siis need jäävad Joosti hinnangul Eesti tööstusettevõtetes pigem nõrgaks. Ta toob siinkohal näitena toidutööstuse, kus tuleb täpselt teada, mida klient täna poodi ostma läheb. Kaks päeva veel enne seda peab teadma, milliseid tooraineid peaks varuma. “See teeb asja keeruliseks ja seal on ainuvõimalik kasutada erinevaid prognoosimise meetodeid ning vaadata, mis on juhtunud minevikus.

Vastavalt sellele teha projektsioonide põhjal plaanid, mida ja kui palju on vaja varuda,” selgitab ta ja rõhutab, et prognoosipõhine planeerimine on toiduainetööstuse alus.

“Prognoosimise ja planeerimise osas ütleksin, et see on meie ettevõtetes üks nõrk valdkond. Planeerimine on ajas paremaks läinud, aga prognoosimise poolel näen, et seda ei osata teha. Seda ei kasutata ja osatakse vähe, aga samas on prognoos aluseks edasistele protsessidele,” võtab Joost Eesti tööstuse olukorra lühidalt kokku.

Veel ütleb ekspert, et prognoosimiseks ja planeerimiseks on olemas väga konkreetsed mudelid ning sellele lisaks pakutakse mitmeid infotehnoloogilisi lahendusi, mis aitavad tootmist kasumlikumaks muuta. “Kui ettevõte tahab edukalt tegutseda, siis selles vallas ei olegi ühte terviklahendust, vaid mitmed erinevad lahendused tuleb üheks jadaks kokku panna nii, et see süsteemina toimima hakkaks,” selgitab ta, lisades, et sealt edasi saab ettevõte kätte prognoosid ning prognoosipõhised tellimused ja soovitused, mille põhjal on võimalik konkreetse päeva tegevusi valida.

Võimsustega ollakse hädas

Sarnaselt eelnevaga on ettevõtjatel Joosti hinnangul probleeme ka võimsuste arvutamisega. “Võimsust ei osata arvutada. Arvutamisel peame teadma, palju on meie seadmetel ja inimestel võimsust ehk seadmed versus inimesed ja vahetused,” selgitab Joost. Tema sõnul jääb aga võimsuse arvutamisest üksi väheks ja lisaks peaks ettevõtja teadma ka toodete normaegu. “Kui me võimsustest üldse rääkima hakkame, siis peame teadma, palju meil toodete tegemiseks aega kulub – normeerimine, norm-ajad. Võimsust on lihtne arvutada, aga meil ei ole sellega midagi peale hakata, kui me ei tea normaegasid toodetele ja operatsioonidele,” selgitab Joost.

“Kui me räägime tootmise normeerimisest ja standardaegade tegemisest, siis see on jälle selline koht, kus võib öelda, et meil on siin väga vähe kompetentseid inimesi, kes oskaksid seda õpetada. Samuti on vähe süsteeme, kuidas seda teha,” tõdeb ta ja lisab, et samas on see teadliku planeerimise alus. “Kui räägime planeerimise süsteemidest, siis süsteeme meil veel väga palju ei kasutata, sest meil puuduvad toodete standardajad. Meie toodete standardajad on valed või ebatäpsed ning me ei tea, kui palju tegevused aega võtavad. Kui meil neid ­aegu pole, ei saa me planeerida ka võimsust.”

Tema sõnul on planeerimises ja võimsuste arvutamises hea näide tekstiilitööstus, mis on selles teiste tööstusharudega võrreldes edukam.

“Tekstiilis on seda läbi ajaloo väga täpselt tehtud, need teadmised on kogu aeg olnud kasutuses,” lisab ta ja ütleb, et samas on tekstiil ka kergem valdkond. Palju keerulisem on olukord näiteks keeruliste metallkonstruktsioonide tootmises ehk projektitootmises. “Sul on iga kord uus projekt. Tekstiilis on aga standardtootmine – see on lihtsam. Tuleb partii sisse, ühesugused tooted, teeme näidise valmis, võtame ajad ja läheb tootmisse,” võrdleb ta. Ka masinatööstuses on olukord keeruline, sest uue masina tegemise aeg on iga kord erinev. Seda on Joosti sõnul keeruline mõõta ja öelda, kuid võimalused selleks on olemas.

Liitu Tööstusuudiste uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Tööstusuudiste uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Harro PuusildTööstusuudised.ee juhtTel: 519 355 24
Toomas KeltTööstusuudiste toimetajaTel: 50 72 816
Anu SoometsSündmuste programmijuht Tel: 5164397
Rain JüristoReklaamimüügi projektijuhtTel: 6670 077