Autor: Ain Alvela • 22. november 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Nali naljaks, aga tegelikult on Martin Arula kõige suurem mure selles, et eesti inimene ei ole jõukas, aga mis veel hullem – ta pole ka töökas või on tema tööl vähe tulemust. St tänasele töösturile teevad muret ühiskondlikud hoiakud ja riiklik majanduspoliitika. Viimane võiks ulatuda aastani 2100.

„Inimesed võib jaotada kahte liiki – väärtuste loojad ja väärtuste ümberjagajad,“ ütles Arula. „Nende suhe riigis on umbes 20%/80% ja siin on ka põhjus, mis esimesi ei kuulata – nad on selges vähemuses.“

Arula on seisukohal, et peame suurendama kasulikku eksporti ja vähendama rumalat ja kulutoovat importi. Ehk siis, peame saama riiki väärt raha, mis siia ka ringlema jääks. Ka tuleks tema hinnangul eemaldada meie toodete eksportimise tõkked teatud riikidesse.

„Peamine, mis on – me ei tohi soosida ümberjagamisel baseeruvat ettevõtlust, me peaksime näiteks riigihangetel soosima kohalikke ettevõtteid,“ tõdes ta. „Peame mõistma, et import on raha väljaviimine. Luksuse importimise katmine Eesti eksportivate ettevõtete tulu arvelt on eriti kulukas ja toimub üldise jõukuse kasvu arvelt.“