Autor: Väinu Rozental • 18. november 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Lepa sõnul ajab teda näiteks närvi see, et Eestis aetakse küll taga moosivargaid ja mõõdetakse nurga taga sõidukiirust, aga ei tegelda suurtelt võlgnikelt raha kättesaamisega.

"Toon näite meie ärist, kus 15 aastat liha hulgimüügi bisnessis tegutsenud ettevõtjad – nimesid nimetamata – on selle aja jooksul vahetanud kolm-neli korda firma nime, jäänud koostööpartneritele ja riigile kokku kümneid miljoneid kroone võlgu, ent kõnnivad jätkuvalt sirge seljaga mööda Eestit ringi ja tegelevad samas äris edasi," rääkis Lepp. "Kui riik suudaks saamata jäänud maksud sellistelt firmadelt kätte saada, oleks see suur võit," lisas ta.

Lepp nentis, et samas palkab riik kõige kallimaid advokaate näiteks siis, kui töölt lahti lastud riigiametnik on asja kohtusse andnud. "Seda peetakse normaalseks, ehkki tegelikult makstakse need kallid advokaadid kinni meie endi taskust," lausus ta. "On normiks muutunud, et iga väikse asjaga minnakse kohtusse. Meil on justkui amerikaniseerumine, et advokaadibürood on iga nuka peal ja inimesed ei suuda enam milleski omavahel kokku leppida," märkis ettevõtja.

Tänane päevaküsimus oli ajendatud eilsest sündmusest Pärnus, kui oma pettumust ja pahameelt olid tulnud tänavale avaldama alltöövõtjad, kellele Pärnu lastekodu peaehitaja Wolmreks Ehitus on jätnud tehtud tööde eest maksmata.