Tema sõnul mujal maailmas sellist praktikat pole, et kasutatakse paralleelselt pandipakendi ja konteinerkogumissüsteemi.
"Saksamaal on kaks pandipakendi organisatsiooni ja see on üks kõige halvemaid näiteid, et kaks organisatsiooni viivad need kulud üles ja Saksamaa pandiorganisatsioon ongi maailmas üks kõige kallimaid. Sorteerimine, transport jne kahe organisatsiooni jaoks viib kulud üles. Üheski teises riigis see nii pole," märkis ta.
Noop ütles, et kuna IRLi liikme Toomas Tõniste hulgimüügifirmal LTT on koos Ragn-Sellsiga tehtud ümmargusi tünne ehk kogumiskonteinerid turule paiskav Tootjavastutusorganisatsioon OÜ, siis Tõniste äriidee on väga lihtne.
"Nende äriidee on lihtne, et peale muu prügi hakata korjama ka plasttaarat, siis saavad nad hakata samamoodi tootjatele ja importööridele arveid välja kirjutama," lisas ta.
"Eesti joogitootjad on olnud algusest saadik kohustusliku pandipakendi süsteemi vastu, sest loomulikult on odavam koguda konteinersüsteemiga, kui taaskasutusmäärad on madalad. Kahjuks läks Eesti teist teed," tõdes Noop.
"Oluline fakt on see, et tegelikkuses on Eesti riik sundinud meid seda süsteemi looma. Tootjad on investeerinud selle süsteemi loomisesse 60 miljonit ja kaupmehed ligi 200 miljonit krooni kõikidesse taaraautomaatidesse. Kui see on sunnitud seadustega, siis see tekib põhjendatud nõude riigi vastu tagasi. Kulude tõusu tõttu me ei saa seda ideed toetada," rääkis Noop.
"Praeguse monopoli ülesanne on hoida kulud võimalikult madalad mitte vastupidi," lisas ta.
Seotud lood
Eesti ettevõte jõuab väliskliendiga sisuliselt kokkuleppele: toode sobib, hind sobib ja kvaliteet sobib. Siis aga kaob klient äkki ära. Mõni nädal hiljem selgub, et tehing on läinud konkurendile, kes pakkus toote koos rahastusega. Just rahastuse puudumine on põhjus, miks osa eksporditehinguid jääbki lõpuks sündimata, kinnitab KredEx Krediidikindlustus ASi juhatuse liige Katrin Savi.