CM: Pakendivalmistaja ei müü toodet, vaid lahendust probleemile

Samas lisab Käärik, et kahjuks pärsib tänane jaekaubandus pakendite arengut.

„Üks tont on käimas mööda Euroopat ja külvamas siin plastikut ja naftat,“ muigab Käärik. „Ühtpidi püüame kõik olla väga rohelised ja suisa igirohelised, aga teiselt teeme ikkagi nii nagu rahakotile parem on. Just jaekaubandusest on saanud igasugune pakendimaailma arengu pidur, sest poodides ringi vaadates näeme, kuidas kogu kaup alates tortidest ja kookidest on surutud odavasse inetusse plastmassi.“Ta lisab, et seni kuni kaupmees lähtub vaid sellest, kuidas saaks iga veeringu kokku hoida, peavad vaesed ostjad nägema vaeva plastmassi utiliseerimisega.  Kuigi räägitakse, et tänapäeva plastik laguneb looduses, muutub see tegelikkuses samamoodi vaid peeneks graanuliks nagu klaas. Niisiis on neid materjale võimalik korduvkasutada, kuid mitte põrmuks muuta nagu kartongi. Samas on kartongi ehk puidu ja tselluloosi jäätmeid võimalik lõpmatuseni  „keerutada“: muutub küll materjali kvaliteet, kuid kasutusala on ääretult lai alates tikutoosidest ja kanuude pakkimisest kuni allveelaevakastide ja veoautode varuosade jaoks tehtavate konteineriteni.„Miks eelistada kartongi? Kui keskkonnasõbralikkus kõrvale jätta, siis näiteks puidu ja vineeriga võrreldes on kartong kaalult oluliselt kergem.  Ja utiliseerimine on väga lihtne. Leian, et arukas inimene peabki tegema kõik selleks, et vähima töö juures oleks töötulemus parim kõigi jaoks: et ise saaks leiva lauale ning teisedki oleksid rahul,“ ütleb Käärik.Viimastel aastatel on AS Cista hakanud järjest enam valmistama näiteks elektronitööstustele transpordi- ja lõpptarbijapakendeid, mille arendamine ja tootmine on seoses toote keerukuse ning õrnusega väga põnev. Aina enam soovitakse ka lõpptarbijatele suunatud läbimõeldud ja kena välimusega müügipakendeid, mille põhjuseks on tõenäoliselt lisaväärtus – originaalsemas ja ilusamas pakendis toote eest käiakse lihtsamalt raha välja.„Sageli kuuleme nutuhääli, kuidas kogu Eestimaa mets maha raiutakse, aga ärge muretsege – keegi ei ehita tselluloosikombinaati kõrbesse, vaid ikka sinna, kus on piisavalt toorainet. Järelikult Eestis on. Omast käest võin öelda, et metsakasvatamisega on rist ja viletsus kaelas – igale hektarile kasvab aastaga juurde 250 tihumeetrit metsa, mida pole metsaomanikel sageli kuhugi panna. Eesmärgipäraselt kasvatatakse enamasti kvaliteetset mööblipuitu, kuid meie metsades on piisavalt ressurssi, kui neid hooldada, läbi selle loodust hoida ning sellest kasu saada.“

Sel suvel 21. sünnipäeva tähistanud AS Cista on olnud tugev importija, vedades sisse 98% toormest, milleks olid korduvkasutustoorainel baseeruvad pakendimaterjalid. Kõik Cista tooted on valmistatud loodussõbralikust materjalist ning 90% toodangust moodustavad korduvkasutustoormest valmistatud kartongid.

Niru koolituskava ei hinda pakendispetsialisteKuna Eestis pole kunagi pakendivalmistajaid koolitatud, alustas Cista 21 aastat tagasi täiesti tühjalt kohalt.

 „Meie vallas sai pakendivalmistamine alguse ühest visiidist Talleksi tehasesse, kus tolleaegne tootmisjuht Karl Rensen kurtis, et sõiduautode puksiirkonksudele pole kusagilt häid pakendeid saada. Mõtlesin, et miks mitte proovida? Kogu muu maailm on saanud pakendite osas vabalt areneda, meil oli see vangide või hullumaja teema. Neilt saimegi algtõed, siis lugesime ja õppimise juurde ning saime aru, et oma kogemuste ja oskuste baasil me konkurentidega  sama keelt rääkida ei saa,“ meenutab Käärik.„Aga nagu öeldakse: edu saavutamine on akna peal kõhutamine ja õigel ajal aknast mööduvast juhusest kinnihaaramine! Igatahes leidus toona meie jaoks suurepärane võimalus end Rootsis koolitada ning jõudumööda hoiame end pidevalt kursis läbi kursuste, interneti ja messide. Ja täna tegutseme omas sektoris maailmatasemel.“Kahjuks päris pakendite erialal Eestis inimesi ei koolitata. „See on kurb. Kui mõelda nii, et meie 50 töötaja keskmine vanus on ligi 40 aastat, on meil veel perspektiivi 10 aastaks, sest siis on enamus „mägedeliigutajaid“ pensionil! Ühiskondlik arvamus on jube: inimesi, kes oskavad midagi oma kätega valmis teha, peetakse teisejärguliseks. Kust on tulnud arvamine, et volikogu liige on lahe amet, aga kingsepp mitte?!“Täna teeb AS Cista tihedat koostööd Tallinna Polütehikumi ja Eesti Trükitööstuse Liiduga, et korraldada trükkalitele pakendialaseid koolitusi.  Samas nendib Käärik, et üle oma varju pole mõtet hüpata ehk liiga palju toota ning suurtesse vingetesse tootmismasinatesse investeerida, kuna Eesti turg on väike ja kaugemale kui  1500 km pole enam mõttekas pakendeid toota.„Meie põhimõte on, et ka väike tellija peab saama oma. Telliskivi- või võikasti oskab igaüks toota, aga hinnas on just erilahendused. Meie tehases on masinaid rohkem kui inimesi, sest mõnda seadet kasutame vaid kolm korda aastas. Muide, meie kõige vanem masin on pärit nõukogude ajast ehk aastast 1984. Ent samas on meil  sellise suhtumisega olemas lahendus igale tellijale ning saame ehk kohaldada vastavalt turule – kui piimandus langeb, tegutseme elektroonikaturul ja vastupidi,“ räägib vabriku pealik ja lisab, et paindlik tehnoloogia võimaldab valmistada pakendiseeriaid kolmest kuni 300 000 ühikuni.AS Cista aastakäive ulatub 2 miljoni euroni. Suurem osa toodangust realiseeritakse Eestis, ekspordi osa moodustab 30% kogukäibest. AS Cista tootmine on organiseeritud Eestis ja Venemaal, ettevõtte müügiesindused on lisaks veel Lätis ja Rootsis.Ettevõtte kogutoodangust 55 % moodustab mitmesugune lainepapist pakend tööstus- ja toidukaupadele. 35 % kogukäibest annavad kartongpakendid. Vabrikus valmistatakse ka nn lamineerimistehnikas pakendeid elektroonikatööstustele. Ainsa ettevõttena Eestis toodab AS Cista kolmevärvitrükis paberkotte ning on suuteline tegema ka keerukamaid shopping-bag'e.