30. märts 2012

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Elektri ostmise eelduseks on iga mõõtepunkti kohta võrguettevõtjaga kehtiva võrgulepingu olemasolu. Seepärast on praegu õige aeg vaadata üle kas tarbijal on iga mõõtepunkti kohta olemas kehtiv võrguleping. Võrguettevõtja peab elektrimüüja valiuks vajalikud tarbimisandmed andma tarbijale tasuta. Varasem tarbimisajalugu hõlbustab elektrimüüjal pakkumise tegemist.

Riigihanget planeerides võib esmalt tekkida hankijal küsimus, mida ta üldse hangib? Kas ta hangib elektrit kui asja või kui teenust? Elektri olemuse määratlemisel on abiks elektrituruseadus, mis käsitleb elektrienergiat pigem asjana, mille kogust saab ja tuleb mõõta. Ka praegused vabatarbijad on elektrienergia hankimiseks viinud läbi asja ostmise hankemenetlused. Elektrienergia hange võib siiski sisaldada ka teenuste ostmist nt portfellihaldust või lisateenuseid.

Elektrienergia ostmisel on kaks olulisemat riskikohta: - lepingu sõlmimise ajal kokkulepitud hind erineb oluliselt turuhinnast; - lepingu sõlmimisel kokkulepitud või prognoositud tarbimiskogused erinevad oluliselt tegelikult vajaminevast elektrienergia hulgast.

• elektrienergia hinna muutused

• lepingu kehtivusajal tarbimiskoguste oluline muutumine

Lisaks hinna- ja mahukriteeriumitele tasub hankes kindlasti tähelepanu pöörata elektrienergia tootmiseks kasutatud energiaallikate jaotusele ja müüja poolt pakutavatele energiasäästu teenustele (keskkonnasäästlikkuse aspekt) ning turul toimuvate oluliste muutuste korral lepingu ennetähtaegse lõpetamise võimalustele  ja tagajärgedele (eelkõige leppetrahvi suurus lepingu ennetähtaegse lõpetamise korral).

Hankijate teadlikkusest ja riskivalmidusest sõltub, kas kogu vajaminev elektrienergia ostetakse ühelt müüjalt või lepitakse mitme müüjaga kokku struktureeritud elektrienergia ost (baasenergia-, börsi- ja/või bilansienergia hindadega avatud ja määratud tarned).  Siinkohal tasuks hankijale kindlasti soovitada küsida pakkumusi alternatiivsete lahendustega, et hiljem välja selgitada, milline ostuviis oleks hankijale kõige sobivam.

Kuna elektrienergia ostmine riigihankega on hankija jaoks uus kogemus, tasuks kindlasti valida hankemenetluse liik selline, kus hanget ja pakkumist on võimalik kujundada võimalikult tarbija tegelikele vajadustele ja riskivalmidusele vastavalt. Nii sobiks võistlev dialoog selgitamaks eelnevalt välja, mida hankija üldse hankima peaks. Väljakuulutamisega läbirääkimistega menetlus oleks sobivaks liigiks, kuna üleminekul suletud turu hinnaregulatsioonilt avatud elektriturule on raske määratleda hankelepingu võimalikku maksumust – prognoosida elektrienergia maksumust. Väljakuulutamiseta läbirääkimistega menetlus tuleb aga kõne alla näiteks siis, kui elektrimüüja läheb pankrotti või lõpetab muul põhjusel ootamatult tegevuse või elektrienergiat ostetakse börsilt.

Kui mitu hankijat soovivad elektrienergia ostmiseks viia läbi ühishanke, saavad hankijad kasutada teisi hankijaid esindavat keskset hankijat. Samuti on võimalik sõlmida elektri ostmiseks kuni 4-aastaseid raamlepinguid.  Keskse hankija ja pikaajaliste raamlepingu kasutamine on ühelt poolt hanke läbiviimise ressursi kasutamise efektiivne lahendus, kuid teisalt võib laialdane keskse hankija või pikaajaliste raamlepingute kasutamine piirata väiksemate elektrimüüjate võimalusi hankes osaleda ning pärssida ka turule uute müüjate sisenemist, mis omakorda tähendab seda, et loodetud elektrimüüjate konkurentsi ei pruugi tekkida.

Hankemenetlus on seotud riigihangete seadusest tulenevate kohustuslike tähtaegadega. Selleks, et uus elektrileping jõustuks turu avanedes 1.1.2013.a oleks mõistlik alustada hanke ettevalmistusega juba kevadel või varasuvel.

Moonika Kukke

Advokaadibüroo GLIMSTEDT energiaõiguse advokaat

Autor: Advokaadibüroo GLIMSTEDT energia- ja keskkonnaõiguse blogi