Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Energiateenuste arengule on palju ruumi
Mõni aeg tagasi kirjutasin siinsamas Tööstusuudiste blogis inglaste Green Deali ideest saavutamaks Suurbritannias energiasäästu ning õhkupaisatavate kasvuhooneheitgaaside koguste vähendamist päris rohujuure -tavatarbija tasandil. Tänaseks on rohetehing ka seaduse vormis vastu võetud ning 2012. aastal peaks Inglismaal sõlmitama esimesed Green Deal lepingud. Briti rohetehingu mõte seisneb lühidalt selles, et iga tarbija saab rohetehingu sõlmimisega muuta oma tarbimiskoha energiasäästlikumaks. Omafinantseeringut tarbijalt lepingu sõlmimisel ei nõuta ning ka kogu projektijuhtimise algusest lõpuni korraldab tarbija eest energiateenuse osutaja. Peale tööde lõppu hakkab tarbija tasuma oma energiamüüjale energiaarvete alusel energiasäästumeetmete osamakseid põhimõttel, et ühele energiaarvele kantud energiasäästukulude osamakse ei tohi olla suurem, kui oleks olnud enne tööde tegemist esitatud energiaarve.
Lisaks ülalkirjeldatud rohetehingule on aga energiaturul võimalik sõlmida veel teisigi energiateenuse lepinguid saavutamaks energiasäästu, vähendamaks CO2 heiteid või suurendamaks taastuvenergia osakaalu. Kahes hiljutises uuringus uuriti ühtekokku 39 Euroopa riigi praktikat energiateenuste valdkonnas ning toodi välja energiateenuse turu karakteristikud ning olulisemad sektori arengut soosivad ja takistavad kriteeriumid, mille üle tasuks ehk Eestiski mõelda.
Rääkides esmalt energiateenuste osutamise ajaloost, siis esimesed energiateenuste osutamise ettevõtted moodustati Euroopas 1980. aastate lõpus ja 1990ndate alguses. Tänaseks on energiateenuseid mitut liiki. Näidetena võib nimetada kasvõi tarbimisanalüüsid, energiaauditid, energiasäästumeetmete rakendamine äriprotsessides, äriprojektides või kinnisvara halduses. Kõige enam levinud energiateenused on hoonete küttesüsteemide, ventilatsiooni ja kliimaseadmete moderniseerimine ning renoveerimine.
Eraldi tasub ära märkida ka energiateenuste eriliigina avaliku ja erasektori vahelisi vabatahtlikke lepinguid, kus riik või kohalik omavalitsus lepib ettevõtjaga kokku energiasäästu ja/või CO2 heite vähendamise numbrilistes eesmärkides, mis ettevõtjal tuleb saavutada teatud tähtajaks. Riik või kohalik omavalitsus maksab ettevõtjale eesmärkide tähtajaks saavutamise korral tasu, mis võib seisneda näiteks kas maksusoodustuse andmises, muu rahalise toetuse maksmises või tasuta tehnilise toe ning informatsiooni pakkumises, ettevõtja võtab aga lepinguga endale reaalse vastutuse eesmärkide saavutamise eest. Riigi ja ettevõtja vahelise vabatahtliku lepingu näitena võib Eestist tuua keskkonnatasude seadusest saastetasu asendamise lepingu. Soomes saavutati ajavahemikus 1997-2007 taoliste vabatahtlike energiasäästu lepingutega kokkuhoid 9000 GWh/aastas.
Tuleme aga tagasi enamlevinud energiateenuste juurde. Eraettevõtja osutab energiateenuseid ja sarnaselt rohetehingule teenib oma kulud tagasi saavutatava energiasäästu arvel, võttes enda kanda kas täielikult või osaliselt nii projekti tehnilise teostamise kui finantseerimise kohustused ning riskid. Energiateenuste tarbijateks on eelkõige avalik sektor (ühistransport, avaliku sektori hooned, haiglad, haridusasutused, tänavavalgustus jne), suured äritarbijad nii tööstus- kui teenindussektoris, aga ka kinnisvara haldamisega tegelevad isikud ning ka teadlikumad lõpptarbijad.
Viidatud uuringutes tõdetakse, et energiateenuste turg kasvab aeglases tempos. Kõige enam suurenes ajavahemikus 2007-2010 energiateenuste turu maht tänu sobivatele õiguslikele raamistikele ning kättesaadavatele rahastamisallikatele Taanis, Rootsis, Rumeenias, Hispaanias, Itaalias ja Prantsusmaal. Aastal 2010 tegutses Euroopas vahemikus 650-1040 energiateenuse osutajat, enamus neist Saksamaal, Itaalias ja Prantsusmaal. Tavaliselt on energiateenuste osutajateks piiriüleselt tegutsevate kontsernide kohalikud tütarettevõtjad, kus energiasääst seondub kontsernide põhitegevusega, näiteks energia müügiga, automaatika ja kontrollsüsteemide tootmisega või kinnisvara haldamisega.
Uutes EL liikmesriikides seevastu tegutseb vähe energiateenuse osutajaid, mille põhjustena tuuakse uuringutes välja see, et puudub ligipääs rahalistele vahenditele, pole kättesaadavad usaldusväärsed tarbimisandmed, mis võimaldaks säästupotentsiaali välja arvutada, samuti toimub energiahindade ristsubsideerimine, mis ei jäta energiateenustele ruumi kasumlikuks äriks.
Aastatel 2008-2010 pärssis energiateenuste edasist arengut üleilmne majanduskriis, kuid tänased uued tuuled energiapoliitikas ennustavad sektori kiiret arengut. Uuringud toovad sektori arenguperspektiivi toetavate trendide ja faktoritena välja järgmise:
1) EL direktiivid energiatõhususe, koostootmise ja ökodisaini osas mõjutavad energiateenuste osutajate arvu kasvu positiivses suunas, kuid seda üksnes juhul, kui liikmesriigid võtavad direktiivides ette nähtud meetmed oma siseriiklikkusse poliitikasse üle ning viivad reaalselt need ka ellu;
2) avaliku sektori toetus nii keskkonnateadlikkuse tõstmise osas kui ka koostöö toetamise ja rahastamisvõimaluste loomise teel on väga oluline ja üha enam levinud;
3) energiahindade jätkuvast tõusust tingitud hinnasurve soodustab energiatõhususe saavutamise vajaduse tunnetamist. Samuti on pidev energiahindade tõus lühendanud energiasäästu tehtud investeeringute tasuvusaega ning võimaldab hiljem ettevõtjal olla kulude poolest võrreldes oma konkurentidega konkurentsivõimelisem;
4) teadlikkus, mida energiateenused endast kujutavad, on ühiskonnas tõusnud. Ka finantsasutused on energiatõhususe projektide finantseerimisel omandanud teadmisi ja kogemusi, näevad selles ärivõimalust ning suudavad turule pakkuda erinevaid finantstooteid (laenud, garantiid);
Hetkel kuum
5) energiaturgude liberaliseerimine on toonud kaasa selle, et energiateenuse pakkumine kujutab endast lisaväärtuse loomist kliendile, mistõttu on näiteks energiamüüjad huvitatud sellise teenuse pakkumisest;
6) energiateenuste osutajate liitudesse koondumine võimaldab luua ettevõtlusstandardid ja kvaliteedikontrolli, tagades seeläbi teenuse osutamise ja selle tulemuste usaldusväärsuse.
Sektori arengut takistavate jõududena tuuakse viidatud uuringutes välja aga järgmine:
1) õigusraamistik on sageli ebapiisav, olgu siinkohal nimetatud kasvõi riigihangete puudulik regulatsioon, avalikus sektoris lepingute sõlmimisvabaduse piiratus, energiateenuste osutamise eripärasid mittearvestavad raamatupidamiseeskirjad jne;
2) majanduskriis ja majanduskasvu aeglustumine mõjutab kahtlemata valdkonna arengut negatiivselt;
3) tarbijad ei soovi võtta ärilisi ega tehnilise riske, mis energiateenuse ostmine võib endaga kaasa tuua, näiteks tootmisprotsesside muutumine ebaefektiivseks;
4) standardite puudumine ja ebapädevad teenuseosutajad on põhjustanud selle, et tarbijate jaoks pole teenus usaldusväärne;
5) takistused, mis on tingitud kultuurilisest kontekstist võivad samuti olla olulise tähendusega, näiteks Skandinaaviamaades on energiasääst kultuuriliselt „moraalne kohustus,“ mistõttu ei vaadata energiasäästult kui ettevõtlusvormilt rahateenimisele hästi.
Uuringute kokkuvõtteks on tõdetud, et edukas energiateenuste osutamine põhineb laiapõhjalisel koostööl avaliku sektori, ettevõtjate, energiateenuste osutajate, finantsasutuste ja tarbijate vahel ning arenguruumi ja tegemist on siin palju.
Energiateenust kui elektrituru põhiprotsessi tutvustatakse 16.11.2011 toimuval energiaseminaril „Elektrituru põhiprotsessid,“ mille kohta saab täpsemalt infot www.glimstedt.ee
Euroopa energiateenuste turu kohta tehtud uuringutest loe lähemalt:
1) S. Rezessy, P. Bertoldi „Voluntary agreements in the field of energy efficiency and emission reduction: Review and analysis of experiences in the European Union,“ Energy Policy 39 (2011), lk 7121-7129 ja2) A. Marino, P. Bertoldi, S. Rezeccy, B. Boza-Kiss „ A snapshot of the European energy service market in 2010 and policy recommendations to foster a further market development,“ Energy Policy 39 (2011), lk 6190-6198.
Moonika Kukke
Advokaadibüroo GLIMSTEDT
Energiaõiguse advokaat
Autor: Advokaadibüroo GLIMSTEDT energia- ja keskkonnaõiguse blogi
Seotud lood
Töökinnas ei kaitse käsi üksnes mustuse ja kriimustuste eest. Tegu on isikukaitsevahendiga, mis peab vastama konkreetse tööga kaasnevatele riskidele, kuid võimaldama samal ajal töötajal oma ülesandeid mugavalt ja täpselt täita. Just kaitse ja kasutusmugavuse seosest sõltub palju see, kas kinnas päriselt ka enda eesmärki täidab.
Enimloetud
4
5
Viimased uudised
7 küsimust, millele tasuvusanalüüs peaks vastuse andma
Üritused
Hetkel kuum
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Tööstusuudised esilehele