Igor Gräzin: Eesti Energia ülesanded ja eesmärgid on paigast ära

Eesti Energia strateegia on ebameeldiv ja segane juba aastaid. Aga viga pole juhtides, vaid selles, et oleme nad asetanud olukorda, kus neil on kõik ahvatlused käituda mitte riigiametnike, vaid ärimeestena. Selmet mõelda inimeste ja firmade elektrivajadustele, räägib EE ärikeeles, milles näiteks ühe talupidamise või korteri elektriarve suurusjärk on olematu nähtus. Samas ollakse tõelised bürokraadid: riiklike põlevkivikaevanduste okupeerimine riiklike elektritootjate poolt on jaburdus kuubis, aga väljendab Parkinsoni seadust: mis tahes ametnikul on instinkt haarata oma alluvusse nii palju alluvaid kui võimalik.

EE juht ei ole küsinud viimasel ajal kordagi seda ainsat asja, mida ta oli kohustatud küsima: kui palju võiks ja peaks inimene Mustamäel, Paalalinnas või Omedul elektri eest maksma, milline on üleüldse elektri hinna sotsiaalne piir ja ettevõtlust toetav tase. Küll aga huvitasid teda tähtsuseta ja lihtsate vastustega asjad: palju ja mida saab toota Jordaanias, kuidas teha IPOt ja milline on EE kasum (aga see on definitsiooni järgi alati üks ja seesama: null).

See, kuidas EE ennast ärina välja mängib, on tegelikkuses vaid raamatupidamislik trikk.