Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Inseneril tuleb arvestada nii tootja, tarbija kui keskkonnaga
Insener ei saa olla ainult inimene, kes tunneb suurepäraselt, kuidas maailm ja tehnika toimivad, ta peab langetama ka sotsiaalseid, majanduslikke ja eetilisi otsuseid, kirjutab TalTechi elektroenergeetika ja mehhatroonika üliõpilane Eke Tominga konkursile Särav tudengimõte 2019 saadetud essees.
Enamik meist arvaks koheselt, et insener saab majandust kasvatada väga lihtsalt: uute, innovaatiliste tehnoloogiate loomise, majandustegevuseks vastupidava taristu rajamisega ning asjade töös hoidmisega, et ülejäänud maailm saaks nautida hommikul telefoni äratuskella peale tõusmist ja tule põlema panemist oma radiaatoritega köetud majas.
Kui insenerid teevad oma tööd hästi, siis maailm toimib ja kõik on õnnelikud ning ettevõtete suuraktsionärid rahul. Tundub lihtne, kuid tegelikkus on palju keerulisem. Pööran pilgu mõnele mittetehnoloogilisele probleemile, millega insener peab vastamisi minema, kui ta tahab olla maailmaks nimetatava masinavärgi võimalikult suure kasuteguriga osa.
Inseneri loodu peab lagunema
Tänapäevane kapitalistlik majandusvorm on suurel määral üles ehitatud kahele asjale: tootmisele ja tarbimisele. Tarbimine on see, mis aitab meie majandusel kasvada. Kuigi majanduskasvu mõõdetakse enamasti sisemajanduse koguprodukti järgi, toodetakse suurel määral nii palju, kui palju on huvi ja tarbijaid tootele ehk kui suur on tarbimine. Toota on mõttetu, kui pole turgu, mis toote ära ostaks, seega on majandus üles ehitatud tarbimise pidevale kasvule. Et meie majandus oleks stabiilselt kasvav, peame pidevalt tarbima aina rohkem ja rohkem. Kuidas aga tõsta järjepidevalt inimeste tarbimist? Tegemist on väga multidistsiplinaarse küsimusega, aga keskendun vaid inseneeria rollile selles.
Tulevaste inseneridena õpime, kuidas teha võimalikult häid, tugevaid ja efektiivseid produkte. Kõlab igati loogilisena, et mida paremaid ja kaua kestvamaid tooteid insenerid loovad, seda parem on see tervele ühiskonnale.
Vaadates seda küsimust aga läbi ettevõtte juhi silmade, näeme me kohe väga tugevat probleemi. Sama probleemi näevad ka majandusanalüütikud. Kui ehitame valmis toote, mis peab vastu 20 aastat ja saab selle aja jooksul oma tööülesannetega hakkama, siis kuidas saab ettevõte seda pärast esimesi partiisid edasi müüa? Kuidas saab majandus kasvada, kui me ei tarbi piisavalt? Kui kõik tooted peaksid kaks korda kauem vastu, müüksid paljud tööstusharud koheselt kaks korda vähem. Selleks, et meie majandus oleks pidevalt kasvav, on tarvis, et asjad laguneksid.
Eriti teravalt mõjutab see probleem tööstusettevõtteid. Ehituses ja eriti energeetikas on aga enamasti oluline, et taristu peaks kaua vastu. Tööstuses on oluline, et insenerid, kes tooteid loovad, ei looks neid igavesti kestma. Nad peavad tegema oma tööd nii-öelda imperfektselt.
Ettevõtjale vastupidavad tooteid ei meeldi
Insener ei saa olla ainult inimene, kes tunneb suurepäraselt, kuidas maailm ja tehnika toimivad, ta peab langetama ka sotsiaalseid, majanduslikke ja eetilisi otsuseid. Oma toodete puhul peab ta suutma olla meele järele nii oma tööandjale, mitte unustades samal ajal mõju keskkonnale. Lisaks peab insener kindlaks jääma oma tõekspidamistele ja aule, kui loomeinimene. Ükski looja ei soovi, et tema toode poleks kvaliteetne ja laguneks kiiresti. Pikalt vastupidavad tooted on keskkonnale ja tarbijale kasulikud, kuid ettevõtjale need ei meeldi. Vastupidiselt, kiirelt lagunevad asjad meeldivad ettevõtjale, kuid Maa ressursse ei kasuta need efektiivselt. Tarbija sooviks samuti, et erinevad tooted peaksid kaua vastu, kuid kui tegemist on tema jaoks vajaliku asjaga, siis ta ostab ikka uue.
Otsuste tegemine, kellele jääb insener oma tööga truuks, ei ole kindlasti lihtne ning tegemist on küsimusega, millele ei olegi kindlat vastust. Arvestama peab kõigi kolme lüliga: tootjaga, tarbijaga ja ka keskkonnaga. Toode ei tohi vastu pidada igavesti, aga see ei tohi ka kohe katki minna, hea insener peab leidma optimaalse lahenduse, mis oleks kvaliteetne ja mugav kasutada, võimalikult keskkonnasäästlik ning samal ajal peab toode ka ettevõtjale, inseneri tööandjale, tooma kasumit.
Ühtki aspekti ei tohi hooleta jätta
Hetkel kuum
Selleks, et elu jätkuks, nagu me seda praegu tunneme, on tarvis, et me ei jätaks ühtegi tootmisaspekti täiesti hooleta. Arvestades aga Maa piiratuid ressursse ja kuidas me neid tänapäeval kasutame, tuleb ükskord ette hetk, mil me peame hakkama tegema suuri otsuseid. Otsuseid, kuidas on võimalik praegust elukvaliteeti säilitada, tootes inimese kohta terve hulga võrra vähem.
See hetk ei tule ei täna ega homme, aga tulevaste inseneridena peavad just tänased inseneritudengid nende probleemide üle sügavalt järele mõtlema ning vajalikke teadmisi sügaval oma kuklasagaras hoidma.
TalTechi inseneeriaüliõpilastele suunatud konkursi Särav Tudengimõte 2019 korraldasid Äripäeva teemaveebid Ehitusuudised ja Tööstusuudised koos TalTechi Inseneriteaduskonna Üliõpilaskoguga.
Konkursi toetaja on
Seotud lood
Äripäeva teemaveebid Ehitusuudised ja Tööstusuudised kuulutavad koos TalTechi Inseneriteaduskonna Üliõpilaskoguga välja TalTechi inseneeriaüliõpilastele suunatud esseekonkursi Särav tudengimõte 2019.
Saepuru, höövellaast ja muud puidutööstuse tootmisjäägid on väärtuslik materjal, mille võimalikult väike kadu, kiire transport ja tolmuvaba laadimine mõjutavad nii tootmise efektiivsust, töökeskkonda kui ka ettevõtte majanduslikku tulemust.
Enimloetud
Viimased uudised
Üritused
Hetkel kuum
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Tööstusuudised esilehele