Autor: Taavi Simson • 14. november 2019

Inseneeria kui teadus sellest, kuidas teadmisi reaaliast, humanitaariast ja praktikast rakendada uute ehitiste, seadmete ja muu vajaliku rajamiseks, on äärmiselt mitmetahuline. Selleks, et olla inseneerias edukas ja eelkõige kestlik, on tarvis keskenduda mitmele olulisele aspektile. Kõige tähtsamad neist on haridus, keskkonnahoid ja töökeskkond. Vaid kõigi nende kolme koosmõjus on võimalik saavutada harmoonia ja jätkusuutlikus.

Haridus on arvatavasti esimene sõna, mis pähe tuleb, kui küsitakse, mis ühel heal inseneril olemas peab olema. Kui aga küsida, milline see haridus olema peab, siis jäädakse mõttesse või antakse stereotüüpne vastus, mis ei vasta tänapäeva maailmapildile.

Ekslikult arvatakse, et insener peab olema tugev vaid matemaatikas ja füüsikas ning oskama hästi joonestada. See on vaid üks ja seejuures isegi mitte enam kõige suurem tahk. Tänapäevases rahvusvahelistuvas infoühiskonnapõhises maailmas muutuvad järjest olulisemaks ka sotsiaalsed oskused: eelkõige keelte tundmine, teadmised ajaloost ja kultuurist ning suhtlusoskus.

Mitmete edukate firmade töökollektiiv ja kliendibaas on järjest rahvusvahelisem. Et töö firmasiseselt toimuks tõrgeteta ja kliendid oleksid rahul, on mainitud oskuste olemasolu järjest suurema tähtsusega. Samuti on kasvava osatähtsusega oskus toime tulla arvuti- ja infomaailmas, nii küberturvalisuse kui infootsioskuste mõttes. Kuna informatsiooni hulk on pidevas kasvutrendis, on edukad need, kes mitte ei oska hästi infot talletada, vaid oskavad piisavalt kiiresti õigest kohast adekvaatset ja tõepärast infot otsida.

Edukusele paneb aluse keskkonnahoid

Tänapäeva maailmas on järjest olulisem keskkonnahoid ning ettevõtete ja neis töötavate inseneride teadlikus sellest. Kliimasoojenemine on fakt, mis peaks olema tänaseks teada kõigile mõtlevatele inimestele. Edukusele inseneerias paneb aga aluse see, kui tõsiselt antud küsimusse suhtutakse, kui motiveeritud ollakse muudatusteks ning milliseid samme parema (keskkonnasõbralikuma) tuleviku suunas astutakse.

Muutus algab teatavasti iseendast, seetõttu peab muutusesse panustama iga insener ise. Olgu selleks siis paberi taaskasutus töökohal, ühistranspordiga tööle sõitmine või papptopsivaba kohvipaus, iga väike panus ja eeskuju kolleegidele on oluline.

Inseneerias tegutseva ettevõtte tasandil on võimalus ja vajadus panustada keskkonnahoidu veel suurem. Eelkõige läbi vähenenud jäätmete tootmise ehk jäägi ja kao minimaliseerimise ettevõttes, jäätmete efektiivse sorteerimise ja taastuvenergia kasutamise. Viimase osas on kõige efektiivsemaks lahenduseks päikesepaneelid ettevõtte katusel või miks mitte ka tuulik(ud) ettevõtte territooriumil.

Täiendav väärtus sünnib läbi ettevõttele kuuluvate hoonete soojustamise ja seeläbi energiakulu vähendamise ning autojagamise või kogunisti firmapoolse transpordi korraldamise. Ka väikeses firmas vähendaks antud meetme kasutamine autode hulka teedel paarikümne võrra. Suuremate firmade mõju on seda enam märgatav. Kuna valdav osa Eesti inseneriettevõtetest on väikese või keskmise suurusega, tuleb panustada keskkonnasõbralike meetmete kasutuselevõtu motiveerimisele ja toetamisele.

Paindlik tööaeg on väärtus

Viimane, kuid seejuures sugugi mitte väheoluline pusletükk, on töökeskkond. On igati loogiline, et ettevõtte, kus kaadrivoolavus on väiksem ning kus töötajad on õnnelikud, saavutab suurema edu ja stabiilsuse kui see ettevõte, kus töökeskkond korras ei ole. Seetõttu muutub oluliseks küsimus, kuidas head (jätkusuutliku) töökeskkonda saavutada.

Algab kõik HR-i (human resource) tasandil, sest inimene on töökohal õnnelik siis, kui ta saab oma teadmisi parimal võimalikul moel rakendada ning sulandub hästi kollektiivi. Juba meeskonna komplekteerimise protsessis on oluline tähelepanu pöörata, kas iga töötaja teadmiste ja isikuomaduste tase rahuldab ettevõtet ja ka töötajat ennast. Loomulikult peab ka olema konkurentsivõimeline ja õiglane, motiveerides töötajat ja mitte lubades tal mõelda konkurendi juurde minemise peale.

Edukamates ettevõtetes, kus palgatase juba on üsna kõrge, muutuvad olulisemaks teised faktorid ehk kuidas on korraldatud tööaeg ja kui paindlikud sellega ollakse. Tasub lähtuda ütlusest “less is more“. Võib eeldada, et inseneeria tulevik toob endaga 6-7 tunnise tööpäeva mõtlevatel töödel ning kaugtöö. Turvalised netiühendused ja head kommunikatsioonivõimalused tähendavad, et insener ei pea ilmtingimata kodust välja tulema ja saab tööd teha ka pere keskelt. Iga ettevõte, kes seda suudab pakkuda, omab konkurentsieelist, sest haritud ja mõtleva töötaja jaoks on pere, vaba aeg ja paindlikkus suurteks väärtusteks.

Tulles ringiga tagasi hariduse küsimuse juurde, on oluliseks väärtuseks ka elukestev õpe. E ettevõte, mis väärtustab töötajate ümber- ja täiendõpet ning ka tööga mitteseonduvat eneseharimist, omab konkurentsieelist, sest värskeimate ja parimate teadmistega töötaja saab luua suurimat lisandväärtust. Lisaks panustab eneseharimine töötajate motivatsiooni ja õnnetundesse, õnnelik ja motiveeritud töötaja on aga hea töötaja.

Mittepanustamine teeb elu raskemaks kõigi jaoks

Kõike eelnevat ühekorraga saavutada on kindlasti raske, kuid eesmärk peab olema paika pandud. Iga teekond saab alguse esimesest sammust. Et tagada inseneeria jätkusuutlikus Eestis ja viia ellu kõik vajalikud sammud, on tarvis kõikide osapoolte – inseneride endi, üli- ja kõrgkoolide, ettevõtjate, erialaorganisatsioonide ja riigi – panust ja tuge.

Mida tõhusam on oskuslik koostöö nende osapoolte vahel, seda kiiremini saab liikuda täiuslikuma inseneeria poole. Kui aga keegi nimetatutest ei suuda ega taha panustada nimetatud küsimustesse, siis muudab see elu raskemaks kõigi osapoolte jaoks. Seetõttu on jätkusuutliku inseneeria eelduseks kõigi osapoolte poolne rolli, vastutuse ja tagajärgede mõistmine.

TalTechi inseneeriaüliõpilastele suunatud konkursi Särav Tudengimõte 2019 korraldasid Äripäeva teemaveebid Ehitusuudised ja Tööstusuudised koos TalTechi Inseneriteaduskonna Üliõpilaskoguga.

Konkursi toetaja on