Tartu masinatööstusettevõtte Tarmetec omanik Toomas Lepp meenutas Äripäeva raadio saates “Tööstusuudised eetris”, kuidas nad kümme aastat tagasi kriisi saabumise ära tundsid ja juba ette otsustavaid samme astusid. Samu viise kriisi ettenägemiseks kasutatakse tänaseni.
Tarmeteci juht ja omanik Toomas Lepp
  • Tarmeteci juht ja omanik Toomas Lepp
  • Foto: Tööstusuudised.ee
“Maailm on täis eksperte, kes püüavad seletada, kuidas USA president meie äri mõjutab, kuidas naaberriik meid mõjutab, kuidas Brexit meid mõjutab. Mina selliste asjadega oma pead ei vaeva,” rääkis Lepp saates “Tööstusuudised eetris”. “Arvajaid on seitse miljardit inimest ning keeruline on seal adekvaatset vastust leida. Mina suhtlen selle asemel meie klientidega, küsin neilt uudiseid ja kuidas see võiks meid mõjutada. Sellest panen oma pildi kokku.”
Ta meenutas, et kui 2008. aasta sügisel hakkas kriis pihta, siis nemad nägid seda umbes kolm kuud ette.
“Kui ütlesime oma töötajatele toona, et peame kahjuks tempot maha võtma ja töötame mõnda aega ainult kolm päeva nädalas, siis saime hunniku lahkumisavaldusi. Arvestades meie tööseadusandlust võtsime need rõõmuga vastu. Kui aga kolm kuud pidime sama lauset kordama, ei saanud me enam ühtegi avaldust.”
Optimaalseks käibekasv 12–15%
2017. aastal oli Tarmeteci käive 17,3 miljonit eurot ja ärikasum 1,2 miljonit eurot ning Lepa sõnul oleks keeruline aasta kohta midagi negatiivset öelda, sest ettevõte on aastaid ladunud endale vundamenti, liikunud kergemate toodete valmistamiselt keerukamate juurde ja jõudis aastateks 2014–2015 tehtud suuremad muudatused, mis lubavad nüüd tehtud töö vilju nautida.
Tarmeteci põhilised edu faktorid on protsesside opereerimine ja tootearendus, mille kallal töötamine tõenäoliselt väljapoole eriti ei paista. “Meil läheb hästi, meie käive suureneb keskmiselt aastas 12–15% võrra. Oleme läbi teinud ka 2000ndate alguses tormilisema kasvu aja, kus kasvasime ka 40–60% aastas, aga ma näen, et 12–15% kasv on organisatsioonile optimaalne, sellega tuleb töötajaskond kaasa hästi ja see ei tekita kollektiivis pingeid.”
Tarmetec asub metalltööstuse “kergema” poole peal ehk seal valmistatakse tooteid, mida lihtsustatult öeldes jaksab kahe mehega tõsta. Ettevõte alustas omal ajal autotööstustele erinevate detailide valmistamisega, siis hakati juba lisavarustuse tooteid arendama oma kaubamärgi all. Edasi tulid juba autotootmisliinide ja meditsiinitehnika komponentide tootmine. Täna on meditsiinitehnika käibenumbritelt juba omatoodangust mööda minemas, aga Lepp nendib, et usaldust nii spetsiifiliste toodete valmistamiseks tuli kaua teenida. See-eest nüüd tehakse aina keerulisemaid detaile kahele suurele börsiettevõttele alates tootearenduse faasist kuni pakkimise ja juhendite trükkimiseni.
Kokku jagunebki ettevõtte tegevus kolmeks: autode lisaseadmed, autode sõiduks vajalikud detailid ja käibelt kõige kiiremini kerkiv meditsiinitehnikakomponentide valmistamine. Lepp ei välista, et 3–4 aasta pärast hakatakse Tartus valmistama omatoodanguna ka näiteks operatsioonilaudu.
“Ja nüüd oleme jõudnud faasi, kus tuleb turundusega tegeleda. Meie põhimõtteks on alati olnud, et kõigepealt teeme nii-öelda sisu korda ja siis hakkame end turundama. Täna oleme selleks valmis. Enne sisu korda ja siis hakkame turundama – omal viisil. Lisavarustuse poolel on see meie järgmiste aastate äriplaan, turundada end rohkem.
Inseneride ja konstruktorite puudus annab tunda
Igal ettevõttel on omad sisemised ja välimised riskid. Tarmateci sisemised riskid on, et neil jaguks piisavalt insenere ja konstruktoreid, kes suudavad tooteid arendada. “Meil on täna müügivõrk 27 riigis ning lihtne oleks sinna lisada uusi tooteid. Meil on olemas ideed, mida võiksime toota. Aga me ei suuda neid ideid realiseerida, sest võimalikke konstruktoreid ja disainereid on vähe, eriti selliseid, kelles oleks üheskoos visuaalne, ergonoomiline ja tehniline pool. Oleme püüdnud abi saada ülikoolidelt ja kutsekoolidelt, aga leida tööstusdisaini inimesi on suur väljakutse. Turunduslikult saaksime rohkem müüa, kui suudaksime tooteid materialiseerida.”
Ta lisas, et tehnilise taustaga inimesi tuleb kõrgelt hinnata ja parim viis hindamiseks on individuaalne lähenemine. “Meil ei ole käsiraamatut inimeste juhtimiseks, aga see on individuaalprotsess – peab tunnetama töötaja väärtusi ja arusaami ja oskama talle oma ideid müüa. Kindlat mustrit pole siin olemas – üks meeskond mängib hea treeneri all nagu kulda, teine mitte ning samamoodi on ka ettevõtluses. Tähtsustan küll teatud hügieenireeglid, näiteks noorte tänane moodsate kommunikatsioonikanalite pidev kasutamine võib omadega võssa viia ning seetõttu toonitan aeg-ajalt, et näiteks e-kirjade saatmine ei asenda päriselt suhtlemist.”
Ettevõtja vajab rohkem vabadust
Asi, mis segab praegusel ettevõtlusmaastikul normaalselt toimetada, on Lepa sõnul välismaalaste tööjõukvoodid. “See on riigi poolt nagu pea liiva alla peitmine. Ettevõtjad ei karda võõrtööjõudu, neid on siin täna juba arvutuslikult umbes 20 000 inimest, ka meie saame abi Lätist ja Ukrainast. Püüan neid hirme välistööliste suunal mõista, aga tegelikult need on alusetud ega sea ohtu meie keele püsivust. See on pigem poliitiline suund. Vaadake, kui palju on töid, mida eestlased ei taha enam teha. Meil on töötajate puudus ja välismaalased ei võta meilt tööd ära. Kusjuures see on müüt, et võõrtööjõud on odav – see maksab kas sama palju või on isegi kallim kui kohalikke palgata!”
Tema puhul aitaks siin ettevõtetele kriteeriumite seadmine – näiteks võiks võõrtööjõudu saada palgata selline ettevõte, kes on pikalt tegutsenud, maksab ausalt riigikassasse makse ning on valmis võtma ka endale teatud kohused, kui tema töötajaga peaks mingeid probleeme tekkima. “Riik võiks oma ettevõtjaid nii palju usaldada, et kui nad soovivad, saavad palgata välismaalt inseneri ja kui soovivad, siis koristaja!”
Lepp nentis, et riik võiks vähem ettevõtlusesse sekkuda ega tohiks eelistada üht või teist sektorit.
“Kõiki ameteid on meile muidugi ühtmoodi vaja ja kõikide tööstustega on võimalik Eestis ka tegeleda, kui seda targalt teha! Ei tohi välistada ühtegi sektorit, vaid kui ettevõtja on valmis riskima, tuleb talle anda võimalus. Ühiskond peab andma endale aru, et meil kõigil on erinevad oskused ja omadused ning kõik inimesed on väärtuslikud. Moodsate ja põnevate kaasaegsete äride propageerimisega unustatakse ära kaasmaalased, kes soovivad teha lihtsamat tööd. Aga me peame leidma ka neile rakenduse, peame leidma neile paremad töövõimalused ning jõudma sinna, et Eesti keskmine palk olekski miinimumpalk. Seda kõike saab neile võimaldada tööstus.”
NB! Saateid "Tööstusuudised eetris" saad järele kuulata Äripäeva raadiosaadete veebikeskkonnast raadio.aripaev.ee. Saadet toetab Radius Machining.

Seotud lood

  • ST
Sisuturundus
  • 04.09.26, 11:20
Tootmise kallid minutid võivad peituda kõige väiksemates protsessides
Tootmise efektiivsust otsides vaadatakse suuri seadmeid, energiakulu ja tööjõudu. Samal ajal võivad sajad väikesed korduvad tegevused neelata iga päev töötunde. Tööstuslik markeerimine on üks selline protsess, ent siin ei piisa ainult kiirusest. See, mis saab detailile sekunditega, peab mõnikord püsima seal aastakümneid.

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Tagasi Tööstusuudised esilehele