Palgatõus targemaks ei tee

Majandusuudistest kajastas meedia möödunud nädalal laialdaselt põhiliselt kahte: II kvartali üllatav majanduskasv 5,7% ja II kvartali brutopalga 6,8%ne tõus võrreldes eelmise aasta sama ajaga. Pilvepiirilt vaadates annavad mõlemad numbrid kindlasti põhjust rõõmustamiseks. Kui siia juurde lisada ajaloolisel kõrgtasemel olev tööturul hõivatute arv ning vähenev tööpuudus, siis tundub, nagu olekski kõik kõige paremas korras. Aga kas ikka on ja kas ka homme on?

Viimased aastad ei ole töötlevale tööstusele tervikuna olnud just lihtsad. Tööjõukulud on kasvanud kiiremini kui tootlikkus ning koosmõjus muude tootmissisendite kallinemisega on vähendanud ettevõtete kasumlikkust.

Seni on ettevõtted suutnud langevaid marginale osaliselt kompenseerida tootmismahu kasvatamisega, mille tulemusena on praegu tootmisvõimsuste rakendatus enamikus ettevõtetes jõudmas maksimumi lähedale. Mahu edasine kasvatamine saab toimuda täiendavate investeeringute ja automatiseerimise kaudu, kuid enamikul juhtudel toob see kaasa ka täiendava ja paremate oskustega töötajate vajaduse. Ja siin on meil järsku sein ees, sest vajaliku kvalifikatsiooniga tööjõudu lihtsalt ei ole.

Tihti heidetakse ettevõtetele ette, et nad ei taha töötajatele kõrgemat palka maksta ja see on põhjus, miks tööjõudu ei leita. Tööandjatena aga näeme meie asja natuke teise nurga alt: kui töötaja oma puuduliku kvalifikatsiooni tõttu ei oska teatud tööd teha, kas siis kaks korda kõrgema tasu eest hakkab ta järsku oskama? Paraku tõenäoliselt mitte.

Hinnatõusu klient alla ei neela

Metallisektoris on tööjõukulude osakaal toote omahinnas keskmiselt vahemikus 20–25%, sõltudes toodete keerukusest ja tööjõumahukusest ehk jätkuva iga-aastase 7% suuruse palgakasvu tingimustes peaksime tõstma toodete müügihinda vähemalt 2% aastas. Seda aga ei võimalda meil teha eksporditurgudel valitsev konkurentsiolukord. Pigem oodatakse meilt, et toodete hinnad peaksid aasta-aastalt langema.

Loe pikemalt Äripäevast. 

Autor: Mart Proos, Favori tegevjuht