31. mai 2016

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Hiljutisest Riigikohtu lahendist võib keskkonnaloa omanik välja lugeda mitmeid suuniseid, mida on võimalik tänases olukorras sõltumata kooskõlastamisel olevast keskkonnatasude seaduse muutmise eelnõust keskkonnatasude vähendamiseks veel teha,“ ütles Vili.

Riigikohus rõhutas, et saastetasu arvutamise aluseks võetud saasteaine kogus peab olema võimalikult õigesti ja täpselt välja selgitatud. Heitkoguste kindlaks määramisel on mitmes tegevusvaldkonnas enimkasutatavast arvutuslikust meetodist oluliselt täpsem mõõtmine, mis reeglina vähendab ka keskkonnatasude suurust.

Vili sõnul on ettevõtjatel oluline teada, et heitkoguste määramise meetodi muutmisel arvutuslikult meetodilt mõõtmisel põhinevale meetodile saab loa omaja uutele heitkoguste tulemustele vajadusel tugineda ka tagasiulatuvalt. „Lahendi pinnalt võiks seega teha järelduse, et ettevõtja saab vähendada keskkonnatasusid, esitades avalduse enam makstud keskkonnatasu tagasi taotlemiseks. Siinkohal peab loa omanik suutma tõendada, et hilisemalt tehtud heitkoguste mõõtmistulemuste alusel on võimalik otsustada mineviku heitkoguste üle,“ selgitas ta.

Lahend loob paindlikumad tingimused keskkonnatasude kõrgendatud määrale

„Keskkonnatasude seaduse kohaselt peavad isikud, kes kasutavad loodusvara, heidavad keskkonda saasteaineid või kõrvaldavad jäätmeid keskkonnaloas lubatust suuremas koguses, loa omamise nõuet eirates või keelatud kohas, maksma keskkonnatasu kõrgendatud määra järgi. Seaduse kohaselt rakendub iga rikkumise korral kindel kõrgendamise määr, mis olenevalt keskkonnatasu liigist võib olla kuni 1000-kordne,“ märkis Vili.

Riigikohus seevastu leidis, et õiguse rakendamisel tuleb siiski haldusorganil ka hinnata, kas kõrgendatud määras keskkonnatasu lõplik suurus on proportsionaalne. Kohtuorgan toob näiteks välja, et eristada tuleb olukorda, kus isik tegutseb põhimõtteliselt loakõlbulikult ja juhtumit, kus isik saastab keskkonda tegevusega, milleks ta mitte kunagi luba ei saaks. Seega ei ole õiguspärane mõlemal juhtumil rakendada ühesuurust keskkonnatasu kõrgendatud määra. Ebaproportsionaalselt suur keskkonnatasu võib rikkuda ettevõtja omandipõhiõigust ja ettevõtlusvabadust. Siin kehtib põhjendus, et saasteainete loata keskkonda viimisel on oht keskkonnale oluliselt suurem kui loa alusel toimuva keskkonnakasutuse puhul.