Eesti inimesed ja ettevõtted ei ole tööstusrevolutsiooniks valmis

Üks oluline osa tööstuse arengus on tehnoloogia ja masinate arenemine ja väga suur osa sellest puudutab otseselt töötajaid – et nad harjuksid samuti kasutama oma töös tehnoloogiat. Näiteks tulevikus ei liiguta tõenäoliselt koristusteenindajad enam moppi, vaid juhivad koristusrobotit. Ja laotöötaja juhib laotööd nupuvajutustega.

„Aga sellised muudatused ei juhtu üleöö ning neile, kes pole täna harjunud puutetundlike ekraanide ning arvutitega, võib olla uus ajastu väga keeruline. Kuna masinad ja seadmed on kallid, peab iga töötaja võtma tulevikus endale rohkem vastutust, kuid kas meie inimesed on selleks valmis? Väga sageli on meie tööülesannete ring kitsas ning uusi asju kardetakse. Mis juhtub siis, kui need tehnilised muudatused on kohal ja meil pole kuskilt võtta töötajaid, kes oskaks uusi tehnoloogiaid reaalselt kasutada?“ tõstatab Mäki küsimuse.

Masinate kõrval tuleb sama aktiivselt tegeleda inimeste koolitamisega

Mäki sõnul peaksid ettevõtete juhid ja personaliinimesed juba täna oma töötajaid tulevaste muudatuste suhtes ette valmistama. „Inimesed, kellel on tahet ja julgust uusi väljakutseid võtta, peavad saama areneda. Oluline on koolitada nii noort kui ka vanemat generatsiooni, sest häid spetsialiste vajame igal erialal ja palju. Peame teadvustama oma töötajatele, et tööstus ei ole kehv ja madalapalgaline sektor, vaid suurepäraste arenguvõimalustega valdkond.“

Ta lisab, et tööandjad peaksid mõtlema rohkem ja tõsisemalt inimeste koolitamisele, sest tänane seis tööturul näitab selgelt, et niiöelda „valmis“ töötajaid ei ole enam kuskilt võtta. Häid töötajaid ei saada enam töökuulutuse peale, vaid nad tuleb enda jaoks ise vormida, korraldades sisseelamiskoolitusi ning viies läbi erinevaid koolitusprogramme.

Muidugi pole saabuv tööstusrevolutsioon ainult töötajate ja tööandjate mure, vaid omad kohustused on siin ka riigil, kes peaks jõulisemalt väärtustama tööstussektorit. Välisfirmad ei investeeri Eestisse enam ammu mitte odava tööjõu pärast, vaid tänu meie oskustele teha end vajalikuks ja näidata end arenemisvõimelisena. Vastasel juhul pole Eestis tulevikus ei tööstusi ega ka töökohti.

„Kui tahame areneda, suurendada palku ning vältida tööjõupuudust, peame suutma koolitada oma inimesi ja valmistama neid ette tehnoloogia hüppeliseks arenguks. Kõigis tehnoloogia- ja tööstusettevõtetes on olemas plaanid ja eelarved aastaks, kolmeks ja viieks, kus arvutatakse täpselt välja, millistesse masinatesse ja tehnoloogiatesse on mõttekas tulevikus investeerida. Kuidas kas neil on olemas ka inimeste arengukavad, kus oleks välja toodud, kuidas töötajad koos ettevõtte ja tööstusega arendatakse ning millised peavad olema töötajate teadmised ning oskused aasta, kolme või viie pärast?“