Ostustrateegia elluviimine vajab head tootmise ja tarbimise planeerimist

Millest alustada ostustrateegiate planeerimist?  

Ostustrateegia valik sõltub tootest ja pakkumise/nõudluse vahekorrast turul. Alustuseks tuleb aru saada ostetava toote või teenuse iseloomust, kas tegu on A-,B- või C-klassi tootega. A-klassi tooted on suhteliselt kalli ühiku omahinnaga, mille pakkujate arv turul on piiratud. A-klassi toodete peamine ostustrateegia on partnerlus müüjaga. C-klassi toodete ühiku omahind on aga vastupidiselt madal ja nende pakkujaid on mitmeid. See tähendab, et C-klassi toodete tarnijate konkurents on kõrge ja tarnijate vahetamine on lihtne. Peamine ostustrateegia C-klassi toodetele on vähempakkumine ja ostmine läbi VMI või Kan-Bani. B-klassi tooted on kuskil vahepeal ja nende puhul on rohkem strateegiaid.

Milliseid mõõdikuid kasutatakse ostustrateegiate loomisel? Ostustrateegiate edukuse mõõdikuteks on varude käibesagedus ja tarnekindlus. Ostujuht peab pidevalt balansseerima nende kahe vastandliku mõõdiku vahel. On selge, et parim tarnekindlus on võimalik saavutada suure laovaruga, mis kindlasti ei meeldi ettevõtte finantsjuhile, kuna viib alla varude käibesageduse ja seob käibekapitali. Selleks, et ostujuht saaks ostustrateegiat edukalt ellu viia, on vaja head tootmise ja tarbimise planeerimist.

Kas Eesti ettevõtted pööravad ostustrateegiatele liiga vähe tähelepanu?

Tundub, et Eesti ettevõtted alahindavad planeerimise tähtsust ja tähtsustavad selle asemel paindlikkust. Ma usun, et ka see võib olla üks põhjuseid miks meie tootlikkus on madal. Üritame olla iga hinna eest paindlikud, kuid selle saavutamiseks viime oma varud suureks, sellega omakorda seome palju käibekapitali. Samuti muudame pidevalt oma lühiajalisi tootmisplaane, mis lööb meie protsessid segi ja viib alla läbiminekuajad. Kõik see kajastub lõpuks tootmise omahinnas. Korralikult planeeritud tegevus on efektiivne ja pingevaba.

Kuidas ostustrateegiaid praktikas ellu viia?

Ehk olen liialt kriitiline, kuid peamine ostustrateegia, mida Eestis tuntakse, on mahtude konsolideerimine. Kui ühe tootekategooria ostumahud on piisavalt suured, siis osatakse küsida soodustusi mahu pealt. Arvestades, et B- ja C-kategooria toodete puhul on eduka ostustrateegia elluviimise aluseks regulaarne hangete korraldamine, siis selles vallas on veel arenguruumi. Kuna ma ise olen hangete teemaga kokku puutunud läbi ProLog-i ja DeltaBid-i, siis on mulle üllatus, et paljud ettevõtted hankeid ei tee, vaid väidavad, et töötavad oma kindlate koostööpartneritega. Ettevõtete omanikud, tegevjuhid ja finantsjuhid, kehtestage oma ettevõtetes ostupoliitika ja tõstke sellega kogu oma ettevõtte efektiivsust ja konkurentsivõimet.

Peep Tomingas esineb samal teemal ka 19. novembril Ostujuhtimise Aastakonverentsil. Täpsemat infot vaata SIIT.