Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Potisepp: Ärme unusta, kes tegelikult toidu lauale toob!
Toit, mis tuleb tööstustest, on tehtud sama suure südamega, kui väiketaludes või koduköökides. Peaksime rõõmustama elujõulise toidusektori üle, kirjutab Eesti Toiduliidu juht Sirje Potisepp.
Sellest ajast alates, kui toiduvaldkond anti Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi pädevusalast Põllumajandusministeeriumi hallata, on toidutööstused jäänud kõikvõimalikes arengukavades ja strateegiadokumentides prioriteetide järjekorras üha teisejärgulisemaks. Ja seda vaatamata asjaolule, et just toiduainetööstused on need, kes juba aastaid veavad suuresti omadest vahenditest kõikvõimalikke kampaaniaid, mis propageerivad eestimaise toidu tarbimist.
Nüüd, kus põllumajandusministeeriumist on saanud Maaeluministeerium, muutub eriti teravaks küsimus, kui palju on toidutööstusettevõtetel siiski pistmist maaeluga? Jah – enamus tööstusi kasutab alati kui võimalik Eesti põllumajandusettevõtetes kasvatatud toorainet. Kuid ülejäänud toidu valmistamise protsessist vajab sujuvamaks tegevuseks soodsat ärikeskkonda, mis kätkeb endas nii mõistlikku maksusüsteemi, tihedat tegevust väliskaubanduse edendamiseks kui ka investeeringute toetamist või soodustamist. Neis küsimustes jäävad maaeluministeeriumi käed pigem lühikeseks.
Töökinnas ei kaitse käsi üksnes mustuse ja kriimustuste eest. Tegu on isikukaitsevahendiga, mis peab vastama konkreetse tööga kaasnevatele riskidele, kuid võimaldama samal ajal töötajal oma ülesandeid mugavalt ja täpselt täita. Just kaitse ja kasutusmugavuse seosest sõltub palju see, kas kinnas päriselt ka enda eesmärki täidab.