Toit, mis tuleb tööstustest, on tehtud sama suure südamega, kui väiketaludes või koduköökides. Peaksime rõõmustama elujõulise toidusektori üle, kirjutab Eesti Toiduliidu juht Sirje Potisepp.
Sellest ajast alates, kui toiduvaldkond anti Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi pädevusalast Põllumajandusministeeriumi hallata, on toidutööstused jäänud kõikvõimalikes arengukavades ja strateegiadokumentides prioriteetide järjekorras üha teisejärgulisemaks. Ja seda vaatamata asjaolule, et just toiduainetööstused on need, kes juba aastaid veavad suuresti omadest vahenditest kõikvõimalikke kampaaniaid, mis propageerivad eestimaise toidu tarbimist.
Nüüd, kus põllumajandusministeeriumist on saanud Maaeluministeerium, muutub eriti teravaks küsimus, kui palju on toidutööstusettevõtetel siiski pistmist maaeluga? Jah – enamus tööstusi kasutab alati kui võimalik Eesti põllumajandusettevõtetes kasvatatud toorainet. Kuid ülejäänud toidu valmistamise protsessist vajab sujuvamaks tegevuseks soodsat ärikeskkonda, mis kätkeb endas nii mõistlikku maksusüsteemi, tihedat tegevust väliskaubanduse edendamiseks kui ka investeeringute toetamist või soodustamist. Neis küsimustes jäävad maaeluministeeriumi käed pigem lühikeseks.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Loe Sirje Potisepa arvamuslugu
Äripäeva põllumajandusveebist.
Seotud lood
Kui 30 tagasi oli ettevõtte jaoks juba parajaks ülesandeks ainuüksi õige tõstuki leidmine, siis tänaseks on valikuvõimalused suurenenud. Tõusnud on teadmine, milline üks hea masin olema peab ning üha määravamaks saanud see, kui palju maksab tõstuki kasutamine kogu elutsükli jooksul. Tähtis on töökindlus ning ka see, millist infot masina poolt kogutuvad andmed meile edastada suudavad.