Autor: Kairi Oja • 26. märts 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

HKScan Estonia juhatuse esimehe Teet Soormi sõnul tuleks praegusest olukorrast rääkides selgelt eristada lihatööstus ja loomakasvatus. “Lihatööstustel, kellel on oma kindel turuosa, kaubamärk ning parimal juhul ka ekspordikanalid, läheb päris hästi. Tooraine ja elusloomad on odavad, müügihinnad nii palju kukkunud ei ole. Kohalikul Baltikumi turul on reaalpalk ja ka toiduainete tarbimine jälle kasvama hakanud. Samuti soodustab eksporti väljapoole eurotsooni nõrgenev euro,” rääkis Soorm.

Loomakasvatuses on tema sõnul samal ajal olukord keeruline. “Esmajoones räägime me siin seakasvatusest, kuid sealne madal hind mõjutab paratamatult ka teisi lihaliike. Seakasvatus on traditsiooniliselt olnud Eesti asi, seega tunnetab Eesti praeguseid raskusi palju tugevamalt kui teised regiooni riigid – näiteks Läti ja Leedu,” märkis Soorm. Eestis kasvatatakse sigu rohkem, kui siseriiklikult tarbida jõutakse, seega on paljud lepingutega mitteseotud seakasvatajad oma toodangu suunanud eksporditurgudele. Lätis ja Leedus on olukord Soormi sõnul aga vastupidine – nemad toodavad siseriiklikult vähem, kui tarbida jõuavad.  “Lätis ja Leedus on elussigade hinnad kõrgemad, kui Eestis kasvatajale makstakse,” lisas Soorm.

Eesti olukorda raskendab tema hinnangul veel kaugus Kesk-Euroopa turust, mis teeb meie sea hinna umbes 10 senti kilo kohta odavamaks. “Lisanduvad erinevad väiksemad ja suuremad kulud seoses Aafrika seakatkuga ja Lätist läheneva klassikalise seakatkuga,” täheldas ta.

Nukker perspektiivSeega ei ole seakasvataja perspektiiv Soormi sõnul sugugi mitte hea ning väheneb Eestis praegu armutult, sest Vene turu avanemist pole lähiaastatel ette näha. Euroopas ei ole me vahemaade ning kahjuks ka toetuste erineva taseme tõttu konkurentsis. Ainuke konkurentsieelis Eesti seakasvatusele võrrelduna Euroopaga on Soormi hinnangul olnud madalam palgatase, aga seegi eelis ühtlustub tasahilju. “Palgasurve on tuntav ka põllumajanduses – tahad head töötajat, tuleb maksta teiste tööstusharudega võrdväärset töötasu! Teised suuremad sisendid seakasvatusse: vili, soja ja energia on meil samade hindadega, mis mujal Euroopas. Enne kui nõudlus ei ületa pakkumist, on elussigade hinnad Eesti siseturul surutise all ja mingit järsku hinnatõusu kasvatajal loota ei ole,” oli Soormi seisukoht.

Eksportida tuleks väärindatud liha

Soormi sõnul puuduvad ka võimalused müüa sealiha suurtele ja head hinda pakkuvatele eksportturgudele. “Enamasti on probleemiks Eesti kui riigi veterinaarne tunnustamine ehk tunnustamise puudumine – isegi liberaalse Hongkongi tunnustust ootame juba aasta otsa,” märkis ta ja jätkas, et probleem on ka tööstuste nõrkus ja väga väike lisaväärtusega toodangu eksport. “Meie ametlik ideoloogia on siiani soosinud põlve otsas nokitsemist ja erine­vate žüriide suhteliselt arusaamatu hea maitse tagaajamist. Selle asemel peaks erinevate jõulutoodete auhindu võitma lisaväärtusega lihatooted, mida on Eestist palju eksporditud. Kahjuks sellist mõtlemist meil pole,” sõnas Teet Soorm tõsiselt. “Nii pole ka põllumehe toodangut suurtes mahtudes ekspordiks väärindavaid lihatööstusi ja me sõltume kõige madalama lisaväärtusega tooraine turu hindadest.”

Soorm kinnitas, et omalt poolt ollakse teinud ja tehakse ka edaspidi kõik mis võimalik ekspordiks Lätti ja Leetu – konkurents on tihe ja näiteks Leedu tootjate tehnoloogiline tase on reeglina meie omast parem. “Tänu suurde HKScan gruppi kuulumisele suurendame müüke Skandinaaviasse, kuid seda ei ole kerge teha sealse protektsionistliku poliitika ja kultuuri tõttu,” nentis ta.

Samas ei näe Soorm alternatiivi lisaväärtusega lihatoodete ekspordile, kui me soovime säilitada kasvõi 2/3 praegusest sealiha tootmise tasemest Eestis.

Kõik mängijad ei mahu enam laua taha äraKa Atria Eesti juhi Olle Hormi sõnul on kõik märgid lihatööstuse olukorra halvenemisest kõnelenud juba mõnda aega. “Lihatööstuste, kuid ka piimatootjate olukord oli juba mõnda aega pingeline, kuid selge impulsi lumepalliefekti vallandumiseks andsid mõistagi Venemaa piirangud ekspordile,” ütles Horm.

Vastupidiselt Eestile toetavad teised Euroopa riigid järjest rohkem oma põllumeest, mis on Hormi hinnangul praegustes oludes väga mõistlik poliitika.

“Jaanuaris ja veebruaris on sealiha hinnad kogunisti veel langenud,” tõdes Horm. “Kuigi elussigade ostuhind on languses, püsib omahind endisel tasemel. Kõige raskemas seisus on Eesti seakasvatajad, kes müüvad elussigu Lätti ja Leetu – neil ei ole oma tooteid alternatiivselt kuhugi pakkuda. Kõik turud on küllastunud. Hetkel on võiduseisus need lihatööstused, kellel ei ole oma seakasvatust ja kes kasutavad importliha, mis Eesti tarbijatele aga kaugeltki mitte meelt mööda ei ole.”

Tarbitakse kallimat

Tarbimistrendid meenutavad Hormi sõnul buumieelset aega – kallimad tootegrupid, nagu singid ja suitsuvorstid, kasvavad ning odavamad, nagu keeduvorstid ja viinerid, aga langevad. Lihatoodete hinnatase on püsinud stabiilne, värske liha hind on aga TNS Emori uuringute kohaselt  langenud üle 10%. “Importliha on meil odavam kui eestimaine, kodumaise kraami teadlik eelistamine aga samas õnneks kasvab,” on Hormil optimismiks põhjust.

Hormi sõnul ei tööta praegustes oludes enam ka mitte senine lihtne retsept – rohkem eksportida. “Ka see on üha raskem, alternatiivsed turud on poliitiliselt keerulised ja ka täielikult küllastunud,” kinnitas Horm. Praegu on toiduainete hinnad järjepidevas languses ning tarbimise kasvu on Eestis raske ennustada. “Ainus erand on siin ehk linnuliha,” leidis Horm.