ASi Sangar tootmisdirektor Ene Sokk kirjutab kohaliku rõiva- ja tekstiilitööstuse igapäevamuredest, mis seotud nii tööjõu, tööohutuse ja –tervishoiu kui ka uute tehnoloogiate kasutuselevõtuga.
Kuhu kaovad õmblejad?
Õmblejate saadavus on täna olematu, kuid ometi lõpetab igal aastal Tallinna ja Tartu Kutsehariduskeskustes õmblejana oma koolitee hulk noori inimesi. Kahjuks meile nad tööle ei tule ja nagu olen aru saanud, siis ka teistesse suurematesse õmblusettevõtetesse mitte. Riik kulutab raha ja on kulutanud seda juba aastaid ebamõistlikult, samas tööandjatel töötajaid ikka pole. See on tekitanud olukorra, kus oleme sunnitud ise endale inimesi koolitama ja nii juba palju aastaid. Probleemi aitaks leevendada see kui suunata riigi vahendid selle eriala õpetamise pealt hoopis ettevõtjatele, kes siis vastavate protseduurireeglite alusel võiksid rahalisi vahendeid kasutada õmblejate väljaõppeks.
Teine võimalus olukorra parandamiseks on senisest paindlikum koostöö Töötukassaga. Sangar leiab, et Tartu esindusega on see üsna hea, kuid kuna reeglina saame kasutada korraga maksimaalselt 2 inimesele mõeldud 1-2 kuu pikkust tööpraktikat, siis meie ettevõtte suurust ja töö iseloomu arvestades ei ole see alati piisav. Kvaliteedi ja töö kiiruse saavutamiseks peaks õppeperioodi pikkus olema 3-4 kuud ja korraga 3-4 inimesele.

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Tagasi Tööstusuudised esilehele