Autor: Koit Brinkmann • 13. september 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Veebruaris käivitatud Iru jäätmepõletustehas töötab juba peaaegu täisvõimsusel, prügiautod muudkui veavad koormaid ning koostootmisjaamas toodetud elektri müügiga pole probleeme. Kuid suvekuudel ei ole midagi peale hakata suurema osaga toodetud soojusest. Kuum aur jahutatakse maha jaama kõrval hiiglaslikus koonusekujulist pütti meenutavas gradiiris. Aasta peale läheb selliselt õhku umbes viiendik toodetud soojusest, seda on 80 000-90 000 MWh.

Samal ajal ei ole soojuse müügiga mingeid probleeme linna poole jääval Urmas Sõõrumaa ehitatud, vahepeal Prantsuse suurkontsernile Dalkia ja nüüd Kristjan Rahule kuuluval Väo koostootmisjaamal. Puiduhaket ja vähesel määral turvast põletav Väo jaam töötab täisvõimsusel ning  soojus läheb praeguseks samuti Rahu omandusse jõudnud Tallinna Küttele.

Ressursi kasutamise mõttes üsnagi veidra olukorra lahkamiseks peame tagasi minema kolme aasta tagusesse aega, kui riigikogus oli arutlusel monopolide ohjeldamise seadus.

Reformierakonna, IRLi ja roheliste poolt esitatud eelnõu oli IRLi üks suuri valimiskampaania ratsusid, kuid ka oravad ajasid seadusega omi asju.

Nimelt tegi Reformierakonna fraktsioon seaduseelnõu teisel  lugemisel ettepaneku muuta kaugkütteseadust selliselt, et soojuse tootja ja võrguettevõtte poolt enne seaduse jõustumist sõlmitud lepingud loetakse kehtivaks kuni 12 aastaks, alates soojuse tootmisest. See säte pidi tagama jaamadesse Eesti mõistes ülisuured investeeringud teinud omanikele kindluse, et sellel perioodil ei ole neil soojuse müügiga muret.

Lugu jätkub tänase Äripäeva paberlehes.