Martin Arula: tootmisettevõte peab omama otsustusvabadust

AS Toftan on 1995. aastal loodud ettevõte, mil kolm Rootsi saetöösturit koostöös ühe kontserniga otsustasid Sõmerpalu vanasse kartulihoidlasse seaveski rajada. Siia toodi kasutatud tehnoloogia, mis pärines Rootsist, Toftani külast.  Ambitsioonid esialgu väga suured polnud ning mõtted käisid umbes 30 000-se aastatoodangu juures. Täna oleme esialgsetest mõtetest kasvanud 6-7 korda suuremaks. Omanikeringist on paljud lahkunud, aga kuulume endiselt Rootsi omanikule, kes on kolmandat põlve saetööstur.

Toftan on aktiivne just välisturgudel. Kuhu teie toodang läheb?

Jah, vahepeal läheb lugemine ka endal sassi. Me oleme aktiivsed hetkel 26 erineval välisturul ja meie sihtturgude seas on esindatud palju just ELi väliseid turge. Näiteks oleme esindatud pea kõigis Põhja-Aafrika riikides, Lähis-Ida riikides, suur turg on meie jaoks ka Jaapan. Sellele lisaks muidugi ka Euroopa Liidu riigid.Toftanit peetakse ettevõtteks, kus kõik toimib ühe hästitöötava tervikuna. Mis on teie edu saladus?

Edu on suhteline mõiste ja ega me ise siin igapäevaselt töötades sellest aru saagi. Ma arvan, et rääkida saab paljudest asjadest. Alustama peaks üldisest poliitikast ehk kuidas ettevõtlusesse suhtuda: kas valida tsentraliseeritud suhtumine, kus otsused langetatakse peakorteris või vastupidi - minna detsentraliseerimise teed, nii et iga tootmisüksuse juures oleks olemas ka tugiteenuste võrk.Meie olemegi seda teist teed pidi läinud, ehk me oleme emaettevõttest täiesti detsentraliseeritud ning see on kindlasti üks väga oluline aspekt, miks me oleme edukad. Kui otsustusvabadus on ettevõttesse antud, tuleb seda kasutada ja selle kasutamiseks on erakordselt kriitiline õigete inimeste olemasolu.Organisatsioonikultuuri omamine on äärmiselt oluline – ei ole võimlaik koondada organisatsioonikultuuri peakorterisse ja saada erakordseid tulemusi tootmisüksustes, kui sealt parimad inimesed peakorterisse ära viiakse.Kas see tähendab, et kõik Toftani otsused sünnivad Võrumaal?

Jah. Meil on hea tava kord kolm kuu jooksul istuda nõukoguga kokku, veeta kaks päeva ja vaadata ka kõikide numbrite taha.  Kõik igapäevased asjad me teeme ise, kuid loomulikult ei puuduta see investeeringute lõppotsustamist – see tuleb nõukoguga kooskõlastada. Kuid veelkord – Toftan on kohapealt juhitud ettevõte.Milliseid nippe võiksid teisedki tootmisettevõtted oma efektiivsuse ja kasumlikkuse tõstmiseks kasutada?

Tootmises kehtib talupojamõistus - mõõda seitse korda ja lõika üks kord. Investeerimisotsuste puhul on reeglina suurim probleem emotsionaalsus. Päris rumala peaga tehakse otsuseid, kui näiteks mõni töötaja häirib mõne liini peal –  raisatakse ära sadu tuhandeid, et saada töötajast lahti. Töökorralduslikke vigu ei õnnestu mitte ühegi tehnoloogiainvesteeringuga lappida – kui inimeste töö on korraldamata, ei tasu sellisesse ettevõttesse anda raha ka tehnoloogiainvesteeringuteks.Kindlasti on probleemiks ka see, et investeerimisotsused tehakse valedel alustel. Igapäevaselt peaks mõtlema tootlikkuse kasvule. Ma julgen väita, et investeerimine pole tootlikkuse ja kasumlikkuse kasvu juures kõige olulisem. Kõige olulisem on mõelda  kõik oma protsessid läbi, et aru saada, millised protsessid ja inimesed toodavad väärtust. Siis saab asuda võitlema nende osade vastu, mis väärtust ei tooda.Nii naljakas kui see ka ei tundu, aitab tootmisettevõtet kasumlikkuse kasvatamisel ilmselt nomenklatuuri tõstmine. Toodete või kaupade vähendamine tootmises viib selleni, et leitakse endale halvemad turud.  Mida rohkem on tooteid, seda paremaid turgusid saab ettevõte vallutada.Kokkuvõttes võib öelda, et väga palju on kinni oma töökorralduses. Kui iga päev mõõta oma tootlikkuse erinevaid näitajaid ja otsida võimalusi tootmise hälvetest arusaamiseks, on ka ilma investeeringuteta võimalik oma tootmist mõne protsendipunkti võrra igal aastal kasvatada.

Kas Eesti tootmisettevõtetes kohtab täna palju selliseid möödalaskmisi?

Ma arvan, et mitte. Viimane kriis on võtnud  turult ära need, kes kapitaalselt mööda tulistasid. Julgen arvata, et mõnedes tsentraliseeritud ettevõtetes, kus Eestisse on jäetud vaid tootmisüksus, on seis veidi keerulisem. Kuid üldiselt ma arvan, et Eesti tootmisettevõtted on täna üldjuhul heas seisus.Vigadest üldiselt rääkida ei taheta, aga kindlasti on ka Toftanil möödalaskmisi?

Ega siin midagi teha pole, edukuse tegelik alus on ebaedu ning kes ei eksi, see edukaks ei saa.  Suured mured on olnud otsustega viivitamised, mis on seotud personali ja kaadriga. Me anname inimestele teisi võimalusi, püüame neid õpetada ja harida ning loodame, et nad kasvavad ümber. Tegelikult organisatsioonides see tihti ei tööta. Kahjuks ei õnnestu täisealist inimest alati organisatsiooni kulutuurile vastavaks koolitada – kui inimene ei sobi, siis ei sobi. See on kindlasti üks suuremaid vigu tootmisettevõtete puhul.Teine viga puudutab investeerimisotsuseid. See tähendab, et  investeerimisotsuste juures ollakse liialt emotsionaalne ega kaaluta kõiki tõsiasju või siis tehakse väga pika tasuvusajaga investeeringuid,  mis on 6-7 aastased.Tuleb tunnistada, et selliste investeeringute finaal on järgmine investeering, mis peaks eelmise tasuvaks tegema. Vaatama peaks lühema tasuvusajaga investeeringuid – sellisel  juhul on võimalik edu saavutada. Vastaselt juhul võib juhtuda, et maailm ja majandus muutuvad lihtsalt nii kiiresti, et tasuvuse põhialused 6-7 aastase investeeringu puhul jõuavad mitu korda muutuda. Väga mõistlik on teha projekte, mille tasuvusaeg on lühike. Need tuleb lihtsalt ettevõtte seest üles leida.