Autor: Ain Alvela • 24. oktoober 2012

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

„Tarvis on teha põhjalikke mõõtmisi, et sisendid ja lähteandmed oleksid usaldusväärsed,” märkis Raide. „Rusikareegliks energiatõhususes on eesmärk, kuidas kütta hooneid nii, et neid oleks võimalikult vähe tarvis jahutada.”

Jääksoojus võib olla temperatuurivahemikus alla 50 kraadi (madal) kuni 500 ja enama kraadini (ülikõrge). Selle kasutamisvõimalused varieeruvad eelsoojendites ja kuivatites kasutamisest kuni elektri tootmiseni. Jääksoojust saab kasutada ka näiteks jää sulatamiseks või jäätumise vältimiseks, madalatemperatuuriliseks kütteks (põrandaküte), tarbevee soojendamiseks, kuivatussoojuseks, kasutada soojust külma tootmiseks jmt. Ülikõrge temperatuurilist jääksoojust võib lisaks kasutada ka tööstusliku auru tootmiseks, alates 300 kraadist ka koostootmisjaamades ja elektri tootmiseks.

„Sageli on jääksoojuse kasutamise juures probleemiks asjaolu, et jääksoojuse temperatuur on liiga madal, et seda oleks mõtet kasutada või siis on jääksoojust liialt keeruline kätte saada,” iseloomustas Raide energiasäästu kitsaskohti. „Sageli on tarvis kogu soojussüsteem ümber ehitada või lisaseadmeid paigaldada, kusjuures kapitalimahutus võib osutuda ebaotstarbekaks. Variant on soojust salvestada, et seda siis kasutada, kui just täpselt tarvis. Alati on lihtsam tee jääksoojuse kasutamine uute süsteemide rajamise projektidesse sisse kirjutada.”

Indrek Raide rõhutas, et alati tasub investeeringut planeerides läbi arvutada selle võimalik tasuvusaeg ja efektiivsus. Et töö ette võtta, peaksid plussid miinused üles kaaluma. Kindlasti pole mõtet teha n-ö ulmelahendusi, mille tulemus on juba eos kaheldav. Samuti tasub arvestada, et tulemus oleks pikema perspektiiviga terviklahendus, mille kokkupanekul on arvestatud kõikide süsteemide omapäraga.