Valdkonna ülevaade: Toidutööstus kasvab koos muu majandusega.

„Sisetarbimise kasvu pidurdas toiduainete hindade kasv, mis on üheks suuremaks märksõnaks möödunud aastal – kallinesid oluliselt kõik toiduainete tootmiseks vajalikud kuluartiklid (kütus, energia, kumuleerusid riigimaksud, lõpuks kallinesid  kõik vajalikud toote komponendid ja kordi tooraine maailmaturul),” iseloomustas Potisepp toidutootjate majandustegevust mõjutavaid asjaolusid. „Toiduaine hind kujuneb aga tarneahelas: tootja, töötleja, kaubandus ja tarbija. Kulutuste kasv kumuleerus toiduainete hindadesse, mis tõstsid lõpptoodete hindu olulisel määral.”

Potisepp tunnistas, et hinnatõus ei soodusta tarbimise kasvu ja nii turgutas toiduainetööstusi olulisel määral välisnõudluse kasv, seda eriti alates kevadest 2010. Toiduainetööstustes ületab tootmine siseturu vajadusi ja seetõttu on eksport Eesti ettevõtetele eluliselt vajalik. Toiduainetööstus eksportis 2010. aastal 395 miljoni euro eest toodangut, mis moodustas omakorda 32,5% kogutoodangust ja mis oli 22% rohkem kui 2009. aastal.

Ekspordi oluline kasv  algas 2010. aasta kevadest, eriti piimatoodetel, kus aastane ekspordikasv oli 36% ja müügimaht 115 miljonit eurot ja piimasektor ongi kõige suurem eksportija toiduainetööstustest.

Olulisim ekspordipartner muidugi ELi koguturg 66%-ga, kuid olulisimaks sihtriigiks jäi endiselt  Venemaa – 23,3%.ga, taastus Läti 17,1%-le, Soome 16,8%-ga, Leedu – 11,1%-ga ja Saksamaa 4,4%-ga. Seega võib öelda, et kriisi ajal muutusid meile tähtsamaks vanad EL riigid, kus majanduslangus polnud nii suur ning  kriisi taandudes muutusid kõige tähtsamateks sihtriikideks taas lähiriigid.Toiduliidu juhi hinnangul pidid ettevõtted tegema suuri pingutusi, et igapäevaeluga toime tulla. Endiselt oli tähtis ettevõtetes kulude kontrolli all hoidmine ja peatähelepanu on suunatud tootlikkuse kasvule.

Statistika andmetel on tootlikkust töötaja kohta suurendatud 2010. aastal võrreldes 2007. aastaga toiduainetööstuses 5% võrra ja joogitööstuses 15% võrra. Lisades siia operatiivse üldjuhtimise ja töötajate arvu paindliku juhtimise (hooajaliselt lisatööjõu ajutine kasutamine, eriti  suveperioodil), eksport turgude otsimise ja uuendamise ning kiire reageerimise tootmiskulude tõusule, suutsid toiduainetööstused müügitulust teenida 5% kogukasumit, mis jääb ikkagi alla ca 3% kogu töötleva tööstuse rentaablusest.

Potisepa sõnul on selle põhjus väga lihtne – toiduainetööstus ja kaubandus peab arvestama tarbijate ostujõuga ja nii püüti endiselt võimalikult madalate hindadega müüa toiduaineid – toiduainete hinnatõus oli tarbijatele niigi liiga kiire ja suur.

„Lisades siia veel kaubanduskettide omavahelise konkureerimise (meenutuseks: kilepiima poehind!) ja kaubanduskettide oma kaubamärkide ehk private label toodete osakaalu olulise suurendamine kaubanduskettides, survestati kohalikke tootjaid veelgi,” leiab ta. „Eesti tootjad peavad aga toiduaineid tootma igale tarbijasegmendile ja kuna tarbijad on väga erineva ostujõuga, eeldab see hinna poolest laia tootesortimenti kauplustes, mis omakorda kasvatab kulusid tootmisele ja logistikale.

Tulevikus ootab Sirje Potisepp tootjate ja kaubanduskettide koostöös senisest rohkem personaalsemat lähenemist – ainult  "hea hind" ei pruugi võita toote kvaliteedi ja lisaväärtuste ees, mida kliendile pakutakse.

Toiduainetööstus on tihedamalt seotud tarbijate ostujõuga kui mõni teine tööstussektor. Kui me suudame säilitada ja suurendada töökohtade arvu, teha arukaid juhtimisotsuseid, koolitada häid oskustöölisi, käia kaasas toote- ja tehnoloogiate arengutega, toota tarbijatele meelepäraseid toiduaineid võimalikult sobiva hinnaga , teenida kasumit ja tõsta palku – saab ka toiduainetööstus hakkama! Sel aastal on juba positiivsemaid märke nii sisetarbimise kui investeeringute kasvus.