Autor: Anne Oja • 8. juuni 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Eelmisel nädalal vormistati Alliksoni 22,2% suuruse osaluse müük OÜs Baltic Energy Services (BES) kaasosanikule Peeter Pikale. Pikk omab nüüd 44,4% energeetikaalaseid konsultatsiooniteenuseid ja elektriportfelli koostamist pakkuvast BESist. 33,3% kuulub Urmas Sõõrumaa U.S. Investile.

"BES on turu avanemisel leidnud endale kindla koha ning selle ettevõtte tegevusega ei ole ma edaspidi seotud. Jätkan rahvusvahelises energiakaubanduse valdkonna ettevõttes Gunvor International, mille põhiturud on Lääne-Euroopas," selgitas Allikson. Ta lisas, et soovis BESi osaluse müügiga vältida huvide konflikti.

Allikson asub operatsioonide juhina tööle firmasse Gunvor International Global Energy, mis tegeleb elektri, gaasi, kivisöe ja CO2-kaubandusega. Elektrienergia turul plaanib Gunvor arendada välja maailmatasemel kauplemistiimi, et muutuda üksnes naftatoodetega kauplejast integreeritud energiakauplejaks.

Alliksonilt BESi osaluse ostnud Peeter Pikk ütles Äripäevale, et müügi põhjuseks polnud üksnes huvide konflikt, vaid ka omanike varasem kokkulepe, et kui keegi ettevõtte igapäevatööst loobub, müüb ta osaluse teistele. "Info liigub teil väga kiiresti. Alles esmaspäeval (möödunud nädala esmaspäeval – toim) käisime tehingut vormistamas," imestas Pikk.

Päris üllatusena Alliksoni Gunvorisse siirdumine siiski ei tulnud, tunnistas Pikk. "Olime sellest pikka aega rääkinud ja kaasosanikud olid nõus," märkis ta.

Timtšenko soovib haaret veelgi laiendada

Mullu käibe languse üle elanud Gunvor Group avaldas jaanuaris oma kodulehel, et plaanib naftatoodete transpordi ja müügi kõrval kinnitada kanda ka Lääne-Euroopa gaasi-, elektri- ja söeturul. Kodulehel seisab, et 2009. aastal kukkus Gunvori käive 65 miljardilt dollarilt 50 miljardile dollarile, kuid kasumit teenis Briti Neitsisaartel registreeritud ettevõte tunamullusest rohkem ja marginaal oli hea.

Gunvor Groupi omanikuks peetakse Genfis elavat Gennadi Timtšenkot, kes on Venemaa praeguse peaministri Vladimir Putini hea sõber. Putini konkurendid on Timtšenkot nimetanud koguni Kremli "musta kassa hoidjaks". Timtšenko ja Putin on koos töötanud KGBs.

Gunvor ekspordib vähemalt veerandi Venemaa naftatoodangust. Ettevõtte kõige enam sissetöötatud marsruut on aastaid kulgenud raudteed pidi Eesti sadamatesse ja sealt edasi Rotterdami. Näiteks pärast Tõnismäel seisnud pronkssõduri teisaldamist vedasid Gunvor ja Severstaltrans naftat Eesti kaudu segamatult edasi, kõigi teiste veod olid aga blokeeritud.

Timtšenko nimi ka kapo aastaraamatus

Timtšenko tegevusele Eestis on juhtinud tähelepanu ka kaitsepolitsei. "Majandusvaldkonnas ilmnes Föderaalse Julgeolekuteenistuse (FSB) aktiivsus, kes on energiliselt toetanud Vene kapitali ekspansiooni lähiriikidesse. Samuti on FSB terrorismivastase võitluse sildi all imbunud erinevatesse majandusstruktuuridesse ja valdkondadesse," kirjutas kapo oma 2006. aasta aastaraamatus.

Kapo on märkinud, et Gennadi Timtšenko ja Severstaltransi tandem püüab suurendada oma osakaalu transiidiahelas ning nad teevad ärihuvidega seotud kontaktisikute kaudu lobitööd Eesti riigiametites ja poliitilistes ringkondades.

Timtšenko tihedalt seotud Eestit läbiva naftatransiidiga

Gennadi Timtšenkot on peetud Eesti kütuseturu suurimaks niiditõmbajaks, kes tegelikult kontrollib suurt osa Eestit läbivatest kütusevoogudest.

Vene ja Soome topeltkodakondsusega Timtšenko äri tugineb laialdastele sidemetele ja kunagistele kabinettide vaikuses sõlmitud tehingutele, tänu millele liikusid pea kõik Surgutist ja selle Kiriši tehasest lähtuvad ja läände suunatud kütusevood tema kaudu.

Tänu oma sidemetele tagas Timtšenko Venemaalt tuleva pideva kütusevoo, mis oli eellepingute põhjal juba ette ära müüdud Timtšenkoga seotud välisfirmadele. Naftasaadused toimetas otse Venemaa töötlemistehastest Muugale või Maardusse Timtšenko tihe koostööpartner Severstaltrans, kes kasutas selleks Eestis registreeritud tütarfirmat Spacecomi. Tuhanded tsisternvagunid pumbati tühjaks Trendgate'le, E.O.S.-ile ja ka Pakterminalile kuulunud terminalides.

Kuni 2003. aastani toimetas Vene ja Eesti vaheliste kütuserongidega Timtšenko enda osalusel tegutsenud firma Link Oil. Ning kui tekkis vajadus uue vedaja järele, langes valik Severstaltransile kui vanale tuttavale, keda sidus Timtšenkoga ühine aktsionäriks olek Peterburi Rossija pangas. Koostöös Severstaltransiga rajas Timtšenko Iru jaama kõrvale Trendgate'i terminali.

Timtšenko ärid said alguse 1987. aastal, kui Leningradi oblastis asunud Kiriši naftatöötlemistehases loodi naftasaaduste müügiks eraldi ettevõte Kirišineftehimeksport, mille juhtkonda kuulusid naftatöötlemistehase peadirektor Adolf Smirnov ning tema kolm asetäitjat Gennadi Timtšenko, Andrei Katkov ja Jevgeni Malov.

1990. aastal asutati samas naftasaaduste müügiks ühisettevõte Urals, mille Soome haru asus juhtima Timtšenko. Kui Venemaa üks suuremaid naftatootjaid Surgutneftegaz 1993. aastal aktsiaseltsiks muudeti, arvati selle hulka ka Kiriši tehas, kuid ilma Kirišin-eftehimekspordita, mis muudeti eraldiseisvaks aktsiaseltsiks Kinex. Selle aktsiatest 51% erastati kollektiivile.

Ühisettevõtte Urals Soome haru Urals Finland läks sujuvalt nelja mehe kontrolli alla ja selle uueks nimeks sai International Petroleum Products Oy, mida asus juhtima Timtšenko. Just sel ajal, aastail 1995-1996, ristusid toonase Peterburi aselinnapea Vladimir Putini ja Timtšenko teed, ehkki nad tundsid teineteist juba varem. Nad olid naabrid ühises suvilakooperatiivis ja ühel ajal ka Venemaa eriteenistuse palgal.

Timtšenko äripartneritest said Vähi äripartnerid

Järgmise sammuna omandasid Timtšenko soetatud välisfirmad konkursil ülejäänud 49% Kinexi aktsiatest. Ettevõtte tegevus suunati täielikult Kinex-Investi kätte, millel oli neli võrdset omanikku ehk needsamad naftatöötlemistehase juhid.

Eesti transiidiäris olid Timtšenko partnerid Aadu Luukas ja Anatoli Kanajev, kelle firmad ostsid aastaid naftasaadusi Kinexi kaudu.

Aastail 2003-2004 läksid Malovi, Katkovi ning Timtšenko teed lahku. Kaks esimest paigutas osa Kinexiga seotud firmadest teenitud kapitalist Sillamäe sadamasse, kus Silmet Grupi suuromanik Tiit Vähi pakkus kummalegi mehele veerandi aktsiatest.

1990ndate algusest Soomes elanud Timtšenko sai Soome kodakondsuse osaliselt tänu kohaliku tenniseelu aktiivsele toetamisele. 2002. a kolis perega elama Šveitsi, kus on registreeritud ka Gunvor Group.

Marko Allikson

* Marko Allikson on Peeter Pika ja Priit Mikelsaare kõrval üks 2008. aastal loodud ja konsultatsiooni pakkuva energiakaubandusettevõtte Baltic Energy Partners OÜ kolmest asutajast. Hiljem liitus firma omanikeringi Urmas Sõõrumaa U.S. Invest AS.* Allikson töötas aastatel 2002-2005 Eesti Energia ASi juhatuse liikmena, kus tema peamised vastutusvaldkonnad olid klienditeenindus, energiakaubandus ning Estlinki projekti käivitamine. Eelnevalt nõustas Allikson energeetikaettevõtteid rahvusvahelises konsultatsioonifirmas McKinsey & Co.* Alliksoni ja Pika lahkumine Eesti Energiast ajendas riigifirma nõukogu tellima advokaadibüroolt eksperthinnangut, kuidas paremini kaitsta strateegilist infot. Ajendiks oli see, et vahepeal Eesti Energia nõukogu juhtinud ettevõtja Urmas Sõõrumaa hakkas ise Eesti Energiaga konkureerima ning palkama Eesti Energia spetsialiste enda firmasse tööle.* Alliksonil oli pärast Eesti Energiast lahkumist keelatud kindlal ajaperioodil töötamine Eesti Energia konkurendi juures. Sel keeluperioodil töötas ta aga Sõõrumaa kinnisvarafirmas Rotermann Grupp, kust hiljem liikus edasi BEN Energy juhi kohale.