13. mai 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Erametsaomanike maksustamine ja metsaveoautode massipiirang on seejuures olnud vaid üks arutlusteemasid, ehkki just nendes küsimustes võiks Eesti riik oma ettevõtjatele kõige kiiremini appi tulla.

Olukorda tuleb siiski vaadelda laiemalt ja alustuseks sobib kõige paremini Soome metsatööstuse strateegiauuringutega tegeleva Joensuu ülikooli professori Anssi Niskase ettekanne Tartu visioonikonverentsil.

Paberitööstus vajab värskemat tehnoloogiat Professor Niskanen nimelt leidis, et metsatööstuse senine paberitööstusele toetuv struktuur on oma aja ära elanud. Euroopa metsad kasvavad ekvaatorile lähemal olevate aladega võrreldes liiga aeglaselt ja metsaomand on paljude väikeomanike vahel killustunud.

Euroopa paberitööstusel on šansse vaid juhul, kui suudetakse pakkuda uusi tooteid ja võetakse kasutusele uued tehnoloogiad.

Praegust metsatööstust võib vaadelda koosnevana kolmest põhisektorist: saetööstus, paberitööstus ja energeetika. Neist kolmest on paberitööstus kõige halvemas seisus, kuid olemas on ka väljapääs: traditsiooniliste tselluloosikombinaatide asendamine biorafineerimistehastega, mille toodanguks on teise põlvkonna biodiisel ja tselluloos paberi tootmiseks.

Teine tehnoloogiline uuendus on nanotselluloosi kasutuselevõtt, soomlased loodavad tootmise käivitada juba 4-5 aasta pärast.

Euroopa saetööstuse probleem on liialt suur tootmisvõimsus ja madal kasumlikkus, eeliseks aga see, et EL soovib vähendada mittetaastuvate ressursside kasutamist.

Professor Niskase ettekande põhjal võib arvata, et Soome ja Rootsi paberitööstust tabanud tootmisvõimsuste kärpimine ei ole ajutise iseloomuga ja meil tuleb arvestada, et paberipuidu ja hakke turg senises mahus ja hinnatasemel enam ei taastu. Kõige reaalsem kasutuskoht seni paberitööstusse läinud toormele on energeetika, suurimateks tarbijateks tõotavad kujuneda juba töötavad või ehitatavad koostootmisjaamad.

Eestisse neid eriti palju juurde tekkida siiski ei saa, sest paljudes kohtades puudub piisavalt suur soojatarbija, eriti suvel. Koostootmisjaamades aga on puidule hinna poolest tugevaks konkurendiks turvas.

OÜ Väo Hake juhatuse liige Andrus Tamme ettekandest Tartu visioonikonverentsil tuli välja huvitav tendents: septembris 2008 alustatud puidu kokkuostus oli võsast toodetud hakke osakaal 3%, selle aasta aprillis aga juba 68% (kütteväärtuse alusel). Tavalist küttepuitu ostab Väo jaam hoopis piiratud koguses, reserviks, eelistades võsast ja raiejäätmetest toodetud haket. Küsimusele, kas energiapuit päästaks Eesti metsakasvatajad, vastas Andrus Tamm eitavalt.

Energeetika pakub metsandusele väljapääsuAppi peavad tulema eksport ja muutused. Paistab, et midagi ongi juba muutumas, sest Tamme sõnul ei ole Väo Hakke tarnijate hulgas praegu nn tavaraiujaid ja seetõttu on raiejäätmete osakaal samuti pea olematu.

Olukord toormeturul võib muutuda, kui Narva elektrijaamad alustavad suures mahus puiduhakke põletamist. Selleks on vaja muuta elektrituru seadust nii, et ka Narva mastaabis tootjad saavad puiduhakke põletamisega CO2 kvootide ostmist vähendada.

See võib majanduslikult küll põhjendatud olla, kuid pikas plaanis siiski vale valik. Märja puiduhakke põletamine suitsugaasidest veeauru jääksoojust välja võtmata on koostootmisjaamadega võrreldes ligi kolm korda väiksema soojusliku kasuteguriga.