3. august 2007

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Praeguste hinnangute kohaselt on Lomonossovi seljandikuna tuntud veealuse mäeaheliku ümbruses maa sees miljardeid tonne naftat, maagaasi ja muidki maavarasid, vahendas EPL Online.

Venelased andsid eile merepõhja lippu viies ja sealt pinnaseproove võttes võidujooksule stardipaugu. Kanada välisminister Peter McKay püüdis venelaste entusiasmi jahutada ja pahandas: „Praegu ei ole enam 15. sajand. Enam ei saa lihtsalt maailmas ringi käia, lippe maasse torgata ja teatada: „Me nõuame seda territooriumi endale.””

Tegelikult pole Venemaa oma nõudega sugugi üksi. Lomonossovi seljandikku ihkavad enda omaks kuulutada ka Kanada ise, USA, Norra ja Gröönimaa kaudu ka Taani.

Rahvusvahelise seaduse järgi on igal neist riikidest õigus enda majandustsooniks pidada oma mandriterritooriumist 200 miili kaugusele ulatuvat osa Põhja-Jäämerest. Just mandriterritooriumi ulatuses ongi küsimus: kui üks neist riikidest peaks suutma ära tõestada, et Lomonossovi seljandik on tema mandriterritooriumi osa, siis saaks ta selle järgi oma 200 miili mõõta.