Ka ainult tööstushoones liikuv registreerimata töömasin vajab liikluskindlustust

Tootmishallis või materjalilaos töötav laadur, tõstuk või virnastaja ei tundu esmapilgul sõidukina, millel peab olema kehtiv liikluskindlustus. Kuid seaduse järgi on see nii. „Kui masinat kasutatakse kaupade teisaldamiseks või vedamiseks, siis käsitletakse seda liikluskindlustuse mõistes transpordivahendina,“ selgitab Eesti Liikluskindlustuse Fondi juhatuse liige Lauri Potsepp.

„Oluline ei ole see, kus masinat kasutatakse, vaid masina kasutusviis ja sellega kaasnev oht, et ta võib tekitada kahju. Varem oli seadus lihtsam: kui masinal oli registreerimismärk, pidi olema ka liikluskindlustus. Tänaseks on aga liikluskindlustuse kohustus laienenud ka osadele sellistele mootoril jõul liikuvatele sõidukitele, mida ei pea registreerima,” räägib Potsepp.

Tööstuses on selliseid töömasinaid palju, mis tähendab, et liikluskindlustusega peavad olema kaetud nii tõstukid, laadurid ja traktorid kui ka näiteks haljasalasid hooldavad murutraktorid ja tootmisjääkide veoks kasutatavad ATVd. Massi ja kiiruse kriteeriumid tulenevad direktiivist, mis on kehtestatud Euroopa Liidu liikmesriikide kokkuleppel.

Potsepp tõdeb, et segadusse ajab sõidukiomanikke nimetus “liikluskindlustus”, mille täpsem õiguslik vaste on “sõiduki valdaja vastutuskindlustus”. „Sageli arvatakse, et kinnisel alal töötav masin ei osale avalikus liikluses ega vaja seetõttu liikluskindlustust. Samas kehtib liikluskindlustus igal pool, ka hoonetes sees ja kinnistel territooriumidel. Liikluse all ei mõelda ainult tänavaid ja teid, vaid inimeste ja masinate liiklemist laiemalt,” selgitab ta. Sageli küsitakse, kuidas registrimärgita masinat kindlustada. Tegelikult on Potsepa sõnul igal nõuetele vastaval masinal olemas nimi ja tehasetähis. Ka juhul, kui need andmed ei ole kättesaadavad, pole see praktikas takistanud kindlustuslepingu sõlmimist.

Kindlustusest on vabastatud vaid need töömasinad, mida kasutatakse väga rangelt suletud aladel, kuhu kolmandatel isikutel puudub ligipääs. Selliseid objekte on praktikas aga väga vähe, sest enamasti liiguvad nii tootmis- ja tööstushoonetes ning välis- ja siseladudes töötajad ning sageli ka kliendid. Riskid ei seisne ainult klassikalistes kokkupõrgetes, vaid töömasin võib põhjustada ka näiteks tulekahju või kahjustada kõrvalolevat vara. Ühes juhtumis hävis näiteks töömasina süttimise tagajärjel suur osa tootmishallist.

Kui kindlustus puudub, maksab kannatanule kahju välja Eesti Liikluskindlustuse Fond, nõudes selle summa hiljem õnnetuse põhjustajalt ehk töömasina omanikult välja. „Usun, et ettevõtja mõistab, et liikluskindlustuse tegemata jätmine on otsene rahaline risk,“ rõhutab Potsepp. „Möödunud aastal oli töömasinaga tekitatud suurim kahju 16 142 eurot. Mõni tuhat eurot ei ole võib-olla ettevõtja jaoks suur raha, ent kui see küündib 20 000 või 200 000 euroni? Eriti suur risk tekib juhul, kui õnnetuse tagajärjel saab inimene raske tervisekahju. Püsiva töövõimetuse korral on liikluskindlustuse keskmine hüvitis ligikaudu 175 000 eurot. Küsimus on, kas ettevõte on valmis ka nii suured kahjud oma taskust kinni maksma või on siiski mõttekam mõelda kindlustuslepingu sõlmimisele?”

Ta lisab, et töömasinate kindlustamata jätmise taga on peamiselt kolm arusaama. „Arvatakse, et kui sõiduk ei ole registris, siis ei pea seda kindlustama. Kuigi registriväliste sõidukite puhul ei pruugi kontroll olla nähtav, on kindlustamine eelkõige ettevõtte enda riskijuhtimise küsimus. Teiseks on levinud arusaam, et vabatahtlikust vastutuskindlustusest piisab. Paraku ei hüvitata vabatahtliku vastutuskindlustuse alt kahjusid, mille hüvitamist saab nõuda liikluskindlustuse seaduse alusel. Ja kolmas vaidluskoht on legendaarne – inimesed usuvad jätkuvalt, et nendega ju õnnetusi ei juhtu.”

Tegelikkuses tasub igal tööstus- ja tootmisettevõttel oma masinapark üle vaadata ja veenduda, et kõik nõuetele vastavad töömasinad on kindlustatud. Võimalikud kindlustusjuhtumite kahjud võivad ulatuda märkimsisväärsete summadeni ning töömasina liikluskindlustus aitab neid riske hajutada.