Tootmise digitaliseerimise kasu väljendub rahas

Digitaliseerimine peaks alguse saama digiauditist, mis aitab mõista hetke olukorda ning teha pikemaajalisemaid plaane. “Plaane ja arengukavasid tuleb teha siis, kui kõik on hästi, kui vajalikud vahendid ja võimalused olemas. Eestis on sagedased olukorrad, kus paljud ettevõtted näevad vaeva tellimuste täitmisega ja öeldakse, et neil pole aega digitaliseerimisega tegeleda - tellimused on vaja täita, raha ära korjata. Selline suhtumine peegeldab meie üldist olukorda ehk siinsed firmad hakkavad asjadele mõtlema siis, kui kriis käes, tellimused ära kukkunud,” ütleb Mering.

Digitaliseerimist ühekordseks tegevuseks pidada ei saa, sest tegu on järjepideva protsessiga. Asi tuleb ette võtta projektipõhiselt. “Sõltuvalt ettevõtte suurusest tuleks alustuseks saavutada baastase. Firmades, kus 5-10 inimest, digitaliseerimise vajadus puudub. Seal saadakse hakkama keerukate süsteemideta, sest on selge, mis, kus ning kuidas valmib. Kui inimesi on aga juba 30-50, on vaja lahendusi, mis aitavad ärilised vajadused kaardistada. Selle põhjal saab otsustada, kas on vaja tekitada kliendihalduslahendus või lahendus protsesside juhtimiseks, vaadata, kui palju on ettevõttes masinaid ja milline võiks olla nende maksimaalne kasutusefektiivsus,” teab Mering lisada.

Digitaliseerimise A-ks ja O-ks nimetab äriarendusjuht eesmärke ehk oluline on teada, kuhu ettevõte jõuda soovib.

Seda, et digitaliseerimine võtab lihast-luust inimestel tööd vähemaks, karta ei maksa. Pigem on olukord vastupidine, sest saadav info näitab täpselt, kuhu oleks inimesi juurde vaja ja seeläbi ehk töökohti hoopis juurde tekitada. “Enamikes ettevõtetes, kus käinud oleme, tehakse otsuseid kõhutunde põhjal. Digitaliseerimine aitab aga faktiliselt välja tuua numbrid, kus saaks teha veel paremini. Me teame, et ettevõtetel on probleeme planeerimisega, masina efektiivsuse jälgimisega, kuid selgem pilti enne, kui seda mõõdetud pole, puudub,” ütleb Mering ja toob näitena välja taas Saksamaa, kus ettevõtete efektiivsus on digitaliseerimise tulemusel märgatavalt kasvanud, suurenenud on ka vajadus kõrgema efektiivsusega töötajate järgi. “Kindel on, et digitaliseerimisega töö mitte ei kadunud, vaid seda tekkis juurde teises kohas, mis loob omakorda suuremat väärtust.”

Eestis investeeritakse täna tootlikuse tõstmiseks masinatesse, kuid vähemalt sama palju või veelgi rohkem tuleks investeerida digitaliseerimisse. “Tarkusesse, mis protsessidega ühendaks, raha paigutada ei julgeta. See on valdkond, mida nii hästi ei tunta ja masinate ostmised tehakse sageli hinna ja õhina põhjal, mitte teadmisel, kuidas see ülejäänud taristuga sobitub,” sõnab Mering. Tema sõnul tulebki siin kasuks IT-ettevõte, kes justkui perearst mureallika tuvastab ja appi tõttab. “Kõik inimesed ei pea tundma IT-d, kuid on hea, kui tuntakse kedagi, kes IT-temaatikat valdab. Need kaks tegevusvaldkonda peaksid üksteist leidma, usaldama ja sünergias töötama.”

Meringi meelest võidaksid kõik Eesti väikesed firmad, kui nad suudaksid end ühendada n-ö. ühe mütsi alla. IT-halduse mõttes poleks siinkohal igal ettevõttel vaja jalgratast leiutada, kui asjad saab ühe teenuse alla ühendada nii, et tagatud on samas firmade privaatsus. “Tihti on need väikesed tublid ettevõtted mööda Eestit laiali. Palju on üle masinate kasutusvõimsust ja nii istubki ettevõte oma pooleldi seisva masinapargiga ajal, mil saaks teisele firmale teenust pakkuda. Seegi mure saaks siinkohal lahendatud.”