Autor: Priit Orumaa • 25. veebruar 2020

Priit Orumaa: Tööstuse arengustrateegia jääb arengule jalgu

Poliitikud tegutsevad erakonna reitingu ning isikliku populaarsuse paradigmast lähtudes, üritades tunnetada elektoraadi meelsust. Tööstus või mis iganes tootmine neid üldiselt ei huvita.

Kiviõli Keemiatööstus
Autor: Erik Prozes

Tegelikkuses juhib riiki ametnikkond, kes hõivatud oma karjääri kujundamisest ning ametkondade vahelisest konkurentsist. Näide on kiirkorras nõustumine Euroopa roheleppega, mis praktiliselt nullis põlevkivisektori pikemaajalised krediidivõimalused.

Piisaks juba sellestki, kui riigi ametnikkond ja poliitikud mõistaksid, kui oluline on iga Eestis täna tegutsev keskmine ja suur tööstusettevõte, arvestades meie ning ELi tänast konkurentsivõimet.

Täna põlevkivisektorit ning energeetikat reguleeriv ning kujundav seadusandlus ning riiklik strateegia on ilmselgelt vananenud ning maailmas toimunud muutustele jalgu jäänud, mida ei eita ka vastavad riigiametnikud. Muuta tuleks paljusid seadusi ning rakendusakte, selleks puudub aga poliitiline tahe elik on maad võtnud poliitiline mugavus – igasugused muutused nõuavad poliitilist konsensust, aga seda saavutada on keeruline ning vaevarikas.

Väita, et ametnikkond ei tee üldse koostööd tööstusettevõtetega, oleks vale. Toimub palju arutelusid ning ümarlaudasid, ainult tulemused ehk muutused on vaevalised tulema.

Kõige olulisem on tagada Eesti kui regiooni usaldusväärsus investoritele, kaasa arvatud kodumaised investorid. Ilma pikemaajaliste riiklike garantiideta ei ole see praegu enam võimalik.

Kui seada sektori perspektiivi aastani 2030, siis tuleb alustada uute maavarade kasutamist, lahendada tööjõu probleem (võõrtöölised, töötajate kvalifikatsioon ja motivatsioon, automatiseerimine ja robotid) ning leida uued tootmisharud ning nendega alustada kas või riigiettevõtete näol.

Jaga lugu
Toostusuudised.ee toetajad:
Harro PuusildTööstusuudised.ee juhtTel: 519 355 24
Rain JüristoReklaamimüügi projektijuhtTel: 6670 077