Autor: Aivar Taro, Advokaadibüroo COBALT partner • 25. oktoober 2019

Euroopa Liidu n-ö puhta energia paketi osana jõustus 24. detsembril 2018 uus taastuvenergia direktiiv (2018/2001), mis tuleb liikmesriikide poolt üle võtta 30. juuniks 2021. Arvestades eesseisvaid kliimaväljakutseid ja ametisse astuva uue komisjoni ambitsioone antud vallas, on taastuvenergia laiem kasutuselevõtt kriitilise tähtsusega ning selle toetamisel saab uuel “tööriistal” taastuvenergia direktiivi näol olema keskne roll.

Vaatleme siinkohal lühidalt mõningaid direktiivi aspekte, mis võivad omada olulist mõju sektori arengule.

ELi vs. riigipõhine lähenemine

Kui varasemas taastuvenergia direktiivis oli iga liikmesriigi jaoks sätestatud oma taastuvenergia osakaalu eesmärk, siis uus direktiiv on valinud teistsuguse lähenemise ja kehtestanud ELi jaoks ühise eesmärgi – saavutada aastaks 2030 taastuvenergia osakaaluks energia lõpptarbimisest 32%. Seejuures vaatab komisjon antud eesmärgi 2023. aastal üle – mõttega seda võimalusel suurendada.

Uues direktiivis on rõhutatud liikmesriikide solidaarsust eesmärgi saavutamisel, ent päris vabu käsi igale riigile siiski ei jäeta. Nimelt peavad liikmesriigid oma kliima- ja energiakavades seadma endale individuaalsed eesmärgid, mis kokku peaksid tagama liidu eesmärgi täitmise. Ühelgi juhul ei tohiks liikmesriigid jääda maha varasemas direktiivis neile 2020. aastaks seatud eesmärgist (Eesti puhul 25%). Eesti on oma kliima- ja energiakavas seadnud 2030. aasta eesmärgiks 42%. Eks ole näha, kas solidaarsusele rõhumine on olnud edukas strateegia ja kas liikmesriikide poolt endi suhtes pakutavad panused annavad kokku rohkem, kui on liidu ühine eesmärk. Kui ei anna, siis saab komisjon anda liikmesriikidele soovitusi oma panuse ümbervaatamiseks, aga mingeid väga tugevaid hoobasid komisjonile ses küsimuses antud pole.

Direktiiv rõhutab, et toetuskavad tuleb luua turupõhisel ja turu hinnasignaalidele reageerival viisil. Selleks antakse toetust turupreemiatena, mis võivad olla nii muutuvad kui ka fikseeritud. Põhjendatud juhtudel (nt arvestades konkreetse tehnoloogia potentsiaali pikas perspektiivis) võib toetus olla suunatud üksnes konkreetsetele tehnoloogiatele (võrrelduna tehnoloogianeutraalse konkursiga).

Tulekul!

Aivar Taro modereerib 4. detsembril toimuvat energiasektori suursündmust Energia aastakonverents 2019, kuhu on juba end kirja pannud ligi 100 osalejat.

Programmi ja registreerimise leiate SIIT.

Soodushind vaid 31. oktoobrini!

Iseenesest on elektrituruseaduses juba sätestatud vähempakkumise põhine toetusmehhanism, seega antud osas Eesti jaoks olulist muudatust ei kaasnenud. Küll aga peaks ettevõtjate jaoks kasulikuks osutuma uuendus, mille kohaselt peavad liikmesriigid avaldama toetuste eraldamise pikaajalise (vähemalt 5 aastat) ajakava, mis sisaldab muu hulgas konkursside sagedust, eeldatavat võimsust, eelarvet, maksimumtoetust ning toetuskõlbulikke tehnoloogiaid. Selline ajakava peaks olema suureks abiks ettevõtjate poolt oma plaanide tegemisel.

Direktiiv näeb ette ka võimaluse lubada konkursil osaleda teiste riikide tootjatel. Seejuures võib siiski piirata osalemist füüsiliselt imporditava energiaga, aga tingimata ei pea. Komisjon hindab 2023. aastal, kas peaks muutma 2025. aastaks 5% ulatuses ja 2030. aastaks 10% ulatuses konkursside avamise kohustuslikuks. Loodetavasti avanevad sellistest arengutest ka Eesti ettevõtjatele olulised uued ärivõimalused.

Haldusmenetluse kiirendamine

Uute energiaprojektidega seotud haldusbürokraatia alates planeerimisprotsessist ja ehitusloa taotlemisest kuni vajalike tegevuslubade saamiseni võib võtta mitmeid aastaid.

Seega on oluline seda protsessi oluliselt kiirendada, kui on soov lähiaastail arvestatavaid uusi taastuvenergia võimsusi turule tuua. Sel eesmärgil näeb direktiiv ette ühtse kontaktpunkti loomise. Ja seda nii, et projekti arendaja saab pöörduda üksnes ühe ametiasutuse poole, kelle kaudu aetakse korda kõik uue tootmisvõimsuse ja sellega seotud infrastruktuuri (nt kaabelliinid) ehitamiseks, ajakohastamiseks ja opereerimiseks vajalikud load, litsentsid ja sertifitseerimised.

Täiendavalt sätestab direktiiv haldusmenetlusele ka tähtajad, milleks on suuremate projektide puhul 2 aastat ning alla 150 kW võimsuse puhul 1 aasta. Olemasolevate jaamade ajakohastamise loamenetlused tuleb läbi viia 1 aastaga. Kõiki neid tähtaegu võib erakorraliste asjaolude esinemisel pikendada 1 aasta võrra ning ühtlasi ei hõlma need kohtuvaidlustele ega keskkonnaõigusest tulenevate kohustuste täitmisele kuluvat aega.

Selliste konkreetsete tähtaegade ettenägemine on väga positiivne, samas ei pruugi see praktikas siiski keerulisemate projektide puhul nii kiiret tulemuse saavutamist tagada, kuna vaidluste tekkimine on üsna tõenäoline ning samuti paistab olevat tähtaja alt väljas ajamahukas keskkonnamõjude hindamine (nt Hiiumaa ja Liivi lahe avamere tuuleparkide puhul on just need kaks aspekti toonud kaasa põhilise ajakulu).

Olgu veel mainitud, et oma tarbeks rajatud käitised võimsusega kuni 10,8 kW (liikmesriigi valikul ka kuni 50 kW) võib ühendada võrku lihtloa alusel ehk pärast võrguettevõtja teavitamist, ilma et oleks vaja läbi teha pikk liitumisprotsess.