27. märts 2019

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Eesti võib olla hingelt suur, kuid arvult on meid vähe. Elanikkonna vähesust tunnetavad eriti teravalt tööandjad, kellele on muutunud töötajate leidmine aasta-aastalt üha keerulisemaks. Praeguses poliitilises kliimas, kus enamjaolt kutsutakse piire sulgema, oleks keeruline propageerida rändepoliitika liberaliseerimist. Siiski, olukorras, kus väikeriigi enda tööealisest elanikkonnast tööturu nõudluse katmiseks ei piisa, vajame täiendavat abi. Hiljuti avaldatud tööturupoliitika paindlikkuse indeks (Employment Flexibility Index 2019) näitas, et Eesti on tööjõu paindlikkuselt Balti riikidest viimane ning see mõjutab negatiivselt meie ettevõtete ja riigi üldist konkurentsivõimet. Esimene ja tõhusaim lahendus tööturupoliitika paindlikkuse parandamiseks on välistööjõu töölevõtmise lihtsustamine.

Avatumate uste poliitika ei tähenda ilmtingimata kontrollimatust, kuid kontroll peaks olema strateegiline ja võtma arvesse kaitsepoliitika eesmärkide kõrval ka pikemaajalisi majanduspoliitilisi trende. Näiteks toob Eesti vananev elanikkond kaasa töötajate nõudluse suurenemise eelkõige sotsiaalhoolekande sektoris. Saksamaa ja Austraalia strateegia uute sisserändajate suhtes on olnud nende teadlik suunamine sotsiaaltööle – valdkonda, kus paljud kohalikud ei soovi töötada nii madala palga kui ka raskete töötingimuste tõttu. Sama probleem eksisteerib ka Eestis ja analoogne lahendus toimiks ka siin.

Loe pikemalt Äripäevast.