31. august 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Allhanketöö pakkuja tahaks alati saada odavaimat hinda ega kohku kindlasti hinnaläbirääkimistel rõhutamast tootlikkuse tõstmise vajadust madalama hinna saavutamiseks. Mida tuleks allhankijal liigse piinlikkuse tundmise vältimiseks silmas pidada?

Esiteks, kui meile annab hinnangu välispartner, siis peame mõistma kellega meid võrreldakse. Sageli kiputakse seda tegema oma mõõdupuu järgi, ehk meid võrreldakse arenenud Euroopa tööstusriikidega (näiteks Skandinaaviaga, kuhu liigub suur osa tööstusettevõtete ekspordist), mitte aga meile sarnaste Läti või Leedu ettevõtetega. Tuleb aru saada, et mahud, mida suurriikide turgudel toodetakse, on mõõtmatult suuremad meie keskmise alltöövõtja omadest. Suurtel turgudel rakendub mastaabiefekt (näiteks tehas töötab kolmes vahetuses seitse päeva nädalas, kaupleb toorainele parema hinna jne), mis automaatselt mõjutab tootlikkust.

Teiseks, kuna Eestis on võrreldes Euroopa arenenud tööstusriikidega madalam palgatase, siis tellitakse siit tooted, mille valmistamine vajab suuremal mahul inimtööjõudu. Need võivad olla kas keerukad detailid, mida ei ole võimalik seeriatootmises otsast lõpuni masinatega toota, või tellimuspõhised ja reeglina väiksemamahulised tootepartiid. Kui esimeste puhul kulub töötajate aeg otseselt tootmisprotsessis, siis tellimuspõhiste partiide puhul kulub aega nii tootmise ümberhäälestamisele kui ka tootmistellimuse ettevalmistamisele – jooniste kooskõlastamisest tootmistellimuse koostamise ja tootmistöötajate instrueerimiseni.

Kolmandaks, kui ettevõte ärimudel on üles ehitatud peamiselt koostamisele, mis tähendab seda et enamik komponente ostetakse sisse ja jättes endale kasumlikum ja targem töö, siis on võimalik oma kaubamärgi alt müües teenida kõrgemat kasumimarginali. Komponentide tootmine viiakse kõige odavama, kuid siiski kvaliteeditingimustele vastava tarnija juurde. Alltöövõtu hind oleneb sel juhul suurel määral turu pakkumistest. Kui kapitali omav suurettevõte näeb komponentide tootmises võimalust teenida koostamisega samas suurusjärgus kasumit, rajab või ostab ta ise ka komponentide äri, kuid koostamise kasumlikkust ei saa võrrelda alltöövõtust teenitavaga. Kasutades risti vastupidist mustrit – liikudes komponentide tootjast koostajaks - on targema ja tasuvama äri oma sihiks võtnud kogu Eesti tööstus, sest potentsiaal tootlikkuse tõusuks läbi kasumlikkuse kasvu on just seal kõige suurem.

Tootlikkus äris taandub kasumlikkusele – iga protsessi parendus peaks tegema töö efektiivsemaks, hoidma kokku ressursside raiskamist  ja seeläbi vähendama kulusid ja suurendama kasumit. Protsesside parendamine ei tohi olla kallim, kui sellest saavutatav rahaline kokkuhoid.

Veidi teine vaatenurk avaneb, kui kulutusi tehaksegi ainult (kvaliteedi)sertifikaadi saamiseks, mille olemasolu tõsi küll on täna eelduseks väliskliendile müügil.

Vahet pole kas rakendame parendusi iseenda pärast või toodame paberi kliendi jaoks - mõlemal juhul tuleb kulu lisada toote hinnale. Esimesel juhul loodame mõistliku aja jooksul kulud ressursi kasutuse kokkuhoiust tasa teenida, kuid teisel juhul teame juba ette, et tegu on lisakuluga. Alltöövõtjate turul, kus konkurents on tihe, mõjutab lisakulu otseselt kasumit ja seega tootlikkust.  Seega, kui tegutseda, siis targalt – rakendades oma valdkonna parimaid praktikaid.

a veel enne kui asute oma protsesse parendama, mõelge, millises äris te olete ja kellega te end võrrelda saate ja tahate. Tasub jälgida konkurentide finantsaruandeid nii meil kui mujal – kui müügihind, turud, tooted ja ärimudel on ettevõtetes sarnased ning kasutatakse sama kvalifikatsiooniga töötajaid ning sarnase hinnaga materjale, kuid üks ettevõte suudab stabiilselt teenida oluliselt rohkem kasumit, kui teine, siis ta teeb midagi väga hästi. Uurige välja mis see on ja juurutage oma protsessi osaks!

Autor: Monika Urva