Kristi Mikiver: Miks saavad head palka mitte kõige kirkamad?

Uuringust selgus, et energeetikasektori täiendav tööjõuvajadus järgneva 10 aasta jooksul jääb tõenäoliselt vahemikku 6600–7000 töötajat. Suurem osa neist „kulub" pensioniikka jõudvate töötajate asendamisele. Nimelt tervelt 70% täiendavast tööjõuvajadusest on seotud töötajate vananemisega. Sarnast trendi täheldasime ka Eesti Energia töötajaskonnas, kui koostasime eelmisel aastal järjekordset personalivajaduse prognoosi. Siinkohal tuleb muidugi igal ettevõtetel sammu võrra sügavamale minna ja vaadata numbreid ametikohast lähtuvalt. Nii mõnigi insener või konstruktor võib oma töökohustusi täisväärtuslikult täita ka vanuses 70+ eluaastat. Samas ei tähenda see seda, et järelkasvu vajadust ei oleks. Kindlasti on. Ja täna on õige aeg see teema fookusesse tõsta.

Õige perspektiivi eeltoodud infole annab tööandja jaoks järgnev uuringu järeldus: kui inseneriteaduste lõpetajate hulk ja/või nende energeetikasektorisse tööle siirdumine järgmise kümne aasta jooksul oluliselt ei muutu, võib sektoris järgmise 10 aasta perspektiivis oodata kõrgharidusega spetsialistide nappust. Tegelikult on see nappus juba käes, mis tähendab, et probleem pigem süveneb. Lisaks on sellel probleemil veel ka teine tahk ja see on regionaalsus. Kuidas saada noored insenerid ja tippspetsialistid tööle Ida-Virumaale ja seda viisil, mis ei lõhuks ettevõttesisest õiglust tasu ja hüvede osas? Lisaks hüvedele on tööle ja eriti elama asumisel oluliseks otsustusteguriks üldine elukeskkond. Kui teisel pool Purtse jõge tööle minekusse ei suhtuta nelja aasta pärast enam kui seiklusturismi, siis on kohaliku piirkonna omavalitsus teinud vahepealsetel aastatel head tööd.

Kõrgharidusega spetsialistide nappuse kõrval jäi uuringust silma, et kutseharidusega töötajaid jääb üle. Selleks, et ettevõtted antud tulemusest valesid järeldusi ei teeks, tuleb juhtida tähelepanu asjaolule, et jutt on siiski sellest, et sektori vajadusi vaadates tekib ülejääk. Siia juurde tuleb liita teiste sektorite vajadus sarnase tööjõu järele ning alles siis teha järeldused oma ettevõtte jaoks. Hea näide on elektrikud või keevitajad, kellele on tööandjaks ka teised sektorid.

Tööandjate vajaduste katmiseks on oluline koostöö haridusasutustega Üks kõige enam oma senist tegevuspraktikat muutma panev järeldus uuringust võiks tööandja jaoks olla see, et kui minna gümnaasiumi lõpuklassi oma valdkonna ametikohti reklaamima, siis tegelikult on juba hilja. Tulemused näitasid selgelt, et ülikoolide energeetika erialadel on katkestajate hulk suurem kui teistel erialadel. Siin on üheks põhjuseks õppurite nõrk ettevalmistus reaalainetes. Kuna ka konkurents õppekohtadele on madal, siis see süvendab probleemi veelgi. Oleks liig oodata tööandjatelt, et nemad asuks korraldama ümber alg- ja põhihariduse alustalasid. Tööandja seisukohast vaadates oleks mõistlik panustada erialade atraktiivsuse tõstmisesse – popim eriala toob kaasa tugevama konkursi, mille tulemusel saad paremad töötajad. Pigem praegu investeerida erialade atraktiivsusesse, kui tulevikus maksta aastaid head palka neile, kes võib-olla polegi kõige kirkamad.

On selge, et ettevõtete koostöö ühise eesmärgi nimel annaks parema tulemuse kui see, kui igaüks pusib üksinda. Kui koostöösse õppeasutustega on kaasatud laiapõhjalisem tööandjate seltskond, on kindlam, et õppekavad või koolitustellimus ei kujune liiga ühe või teise tööandja hetkevajaduse nägu, vaid arvestab kogu sektori vajadusi. Seega õppeasutustega koostöö osas võiks erialaliitude koordineeriv roll olla senisest veelgi suurem. Kuna parendamist vajavad nii praktika korraldus kui õppekava ülesehitus tervikuna ning juurutamist vajavad õpetajate ja õppejõudude stažeerimised ettevõtetes, aitaks erialaliitude poolne kureerimine välistada killustatud lähenemise õppeprotsesside arendamises. Ühe kindla partneri olemasolu muudab mõjusamaks ka läbirääkimised põhjalikumaid reforme eeldavatel teemadel, kus partneriks on vastav ministeerium.

Energeetika tööjõu uuring tõi kinnitust paljuski sellele, mida varasemalt oli täheldatud või tunnetatud, kuid mille osas puudusid faktid. Nüüd on probleem kaardistatud, teada ajaperspektiiv ning nii nagu tulemuste esitlustes kõlama jäi – olemas on ka tahe seda lahendama asuda. Oli huvitav jälgida, kuidas peale uuringu tulemuste tutvustuse lõppu uuringu valmimisse panustanud liitude esindajad vabatahtlikult kogunesid ja küsimus oli, kuidas me nende teemadega edasi lähme. Kindlasti ei tohi jääda nüüd uuringu tulemuste üle murelikult vaid mõtisklema, vaid oluline on saadud teadmistele tuginedes astuda probleemi lahendamiseks vajalikud sammud. Elektritööstuse Liit on panemas kokku jätkutegevuste paketti, millest lähikuul kindlasti rohkem teada saame.

Autor: Kristi Mikiver