“Nii ei jõua me kunagi normaalse ettevõtluseni”

10.-11. augustil toimunud Arvamusfestivali teisel päeval räägiti teiste teemade kõrval ka teaduse ja tööstuse koostööst. Arutelus “Teadusest tööstusesse – mida vajab ettevõtja?” osalesid Tartu Ülikooli arendusprorektor Erik Puura, majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi majandusarengu osakonna juhataja Kaupo Reede, majatootja Fasteco OÜ juhatuse liige Jüri Nuust ja Lingvist Technologies OÜ juht Mait Müntel. Arutelu vedas ERRi ajakirjanik Jüri Muttika.

Tööstusuudised toob lugejani väikese katkendi räägitust.

Millist teadust Eesti riik vajab?

Siis on meil veel üks tööstusharu, millest ei räägita – see on patenditrollid. Need on sellised ettevõtjad, kes ostavad üles patente selleks, et kaevata neid arendavaid väikeettevõtteid kohtusse. Õnneks neid Eestis eriti ei ole, aga me oleme kokku puutunud sellise asjaga, et on välja uuritud, millised patendid meil on, ja püütud neid omistada. Need on välismaised trolled, kes tahavad takistada meie loodu kasutamist ettevõtluse arendamises.

Võtame ideaalse olukorra, kus riigil on hästi sügavad taskud ja ettevõtjad on valmis tegema kõike, mis ülikoolist tuleb ja uue toote moodi lõhnab. Kas meil on kuskilt õppida? Uppsalas olid mingid kohad, aga neid palju ei ole?

K.R.: Meil on Eestis endalgi need kohad olemas ja juba kümme aastat toiminud. Need on tehnoloogia arenduskeskused. Kõik nendest ei rakendunud selliselt, nagu algul mõeldud oli, aga nende seas on keskusi, kus on Eesti tippteadus tulnud väga selgelt kokku maailmateadusega. Samas panustab see ka Eesti enda ettevõtetesse.

Probleem, mida ma iga päev näen, on see, et kuna ülikoolid juba tunnetavad, et arenduskeskused on nende konkurendid, siis hakatakse arenduskeskuste vastu tööle. See on nii eestlaslik.

E.P.: No siin ma väidaksin küll kategooriliselt vastu. Kui kogu seda tehnoloogia arenduskeskuste süsteemi vaadata, siis see ongi nagu selline kunstlik ettevõtte loomine. Visioon algabki sellest, et enne toodet peab olema rakendusuuring ja see toode luuakse ainult selle rakendusuuringu baasil. See on väga kitsas innovatsiooni nägemine. Toodete loomine ei alga sellest, et ma kirjutan mingi rakendusuuringu ja siis võib-olla saan kunagi mingi toote. Nii ei jõua me kunagi normaalse ettevõtluseni. Ettevõtlus peab lahendama mingisugust probleemi, mis on vajalik ühiskonnale või selle ettevõtte klientidele. Sellist probleemi püstitust ei ole tehnoloogia arenduskeskustel mitte kunagi olnud.

See lineaarne innovatsioonimudel, mida me praegu näeme, et kõigepealt on alusuuring, siis rakendusuuring, siis tootearendus, siis toode ja siis hakkame müüma, ei toimi tänapäeva maailmas sellisena. On üksikuid kitsaid näiteid, kus see võiks toimida – näiteks ravimiarendus, kuhu on vaja panna enne miljardeid, et saaksime ühe ravimi lõpuks kätte.

Pärast 20 aastat ma panen käe südamele ja tunnistan, et mul on siiralt piinlik, et me niipalju Eesti ja Euroopa maksumaksja raha oleme matnud rakendusuuringutesse, millest pole midagi välja tulnud.

K.R.: Kas alternatiiv oleks see, et matame baasuuringutesse?

E.P.: Ei, alternatiiv on see, et teeme kõigepealt sellised ettevõtted, mis hakkavad lahendama ühiskonna või klientide probleemi. Kui arendustegevus on niimoodi püstitatud, siis ei ole vahet, kas teed selle jaoks ühe või kaks rakendusuuringut. Selle know how võib sisse osta ka mujalt. Võib osta sisse ka patendid, mis mujal maailmas on juba olemas. Ükski teadlane ei teegi selliseid uuringuid või ei käivita ettevõtte arengut nii, et kõigepealt vaataks, mis mujal maailmas on tehtud. Meie kirjutame rakendusuuringu taotluse ja saame kaks miljonit, kulutame selle ära ja siis ütleme, et seekord ei tulnud välja.

Kas riik peaks siis kinni maksma teaduskomponendi ja ettevõte tootearenduse komponendi? Mida ettevõtjad arvavad?

Jüri Nuust (J.N.): Eelneva jutuga nõustun täiesti ja tegelikult ma ju ikkagi lahendame mingeid probleeme. Majatootmise kõrvale oleme töö käigus leidnud ühe probleemi ja meil on plaan hakata seda lahendama. Tegelikult oleme seal kinni jooksnud, sest see nõuaks teadus- ja arendustegevust, aga selliseid vahendeid meil ei ole. Niipalju kui oleme seda asja suutnud uurida, siis see ei ole nii, et sa ettevõttena lihtsalt taotled toetust. Sa pead vastama mingitele nõuetele ja kui sa ei vasta, siis sul sisuliselt pole võimalik toetust saada.

See asi on meil riiulil ja seisab ning jääbki lähiajal arendamata. Põhimõtteliselt me räägime lisaagregaadist, mida kaminale või katlale juurde liita ja mis hakkaks elektrit tootma. Ehk kui talvel elekter ära läheb, viskad kaminale tule alla ja valgus on jälle olemas. Meil on kõik välja töötatud ja arvutatud, aga arendustegevus vajaks suurujärgus 100 000-200 000 eurot.

K.R.: Selle jaoks, millest sa just rääkisid, tuleb septembrist välja uus toetusmeede, kuni 200 000 tootearenduseks.

Tahan vastata sellele, kes midagi peab kinni maksma. Ma läheks taas baasfilosoofiasse ja üks asi, millest tuleb aru saada, on see, et selline ettevõtlus, mis sõltub riigist, ei ole tugev ettevõtlus. See riik ei ole tugev riik, kus ettevõtjad sõltuvad riigist. Ettevõtjad peavad eelkõige ise oma asjadega hakkama saama. Samas jah, riigi ülesanne on tegeleda n.-ö propagandaga või tuua eredaid näiteid, et kui te näiteks teete nii, siis selline asi on võimalik. Mitte mingil juhul me ei tohi sattuda sellisesse situatsiooni, kus järsku ettevõtjad ütlevad, et meil pole võimalik tegeleda arendustegevusega, kuna riik meid ei toeta. Mina ei taha sellist olukorda näha.

J.N.: Ettevõtjad maksavad maksu. Ma arvan, et ettevõtjad oleksid kõik nõus, et kui nad seda maksu maksma ei peaks ja kulutaks selle arendusele, siis nad saaks oluliselt paremini hakkama.

K.R.: Jah, maksusoodustuste temaatika on meil juba pikalt üleval olnud.

J.N: Aga seda pole.

K.R.: Siiamaani ei ole, aga me majandusministeeriumis pakume seda igal aastal välja.