Tselluloositehase rohemajanduslik hookuspookus

Kui mustkunstnik tõmbab torukübarast jänese, teavad üldjuhul kõik, et see ei tähenda, et maailmas on üks jänes rohkem. See on trikk, mida on lummav vaadata, ent mustkunstnikule ei pakuta peale etendust seepärast veel tööd küülikufarmis. Kummalisel kombel on aga sarnast trikki tegevad tselluloositehase mustkunstnikud noolimas rolli kliimamuutuse vastu võitlejatena.

Emajõe äärde kavandatava üüratu tselluloositehase arendajad on ka mustkunsti võtteid hoogsalt kasutusele võtmas. Loeme ja kuuleme neilt üha enam roheliselt kõlavaid märksõnu.Hiljutises ettekandes väideti koguni, et tehas aitaks märgatavalt vähendada kasvuhoonegaaside teket Eestis.

Est-Fori kodulehelt saame lugeda, et “fossiilsed kütused paiskavad õhku nii palju süsihappegaasi, et maakera kliima soojeneb tempos, mida enne nähtud pole,”. See on tõsi, aga sama teevad ka biotooted - ehk plaanitava tehase puhul siis puidukeemia tooted nende kasutusea lõpul ja tootmisjääke põletades saadav energia. Selleks, et teada saada, kui palju süsinikuga plussi või miinusesse jäädakse, tuleb teha täpseid ja ausaid rehkendusi. Selliste rehkenduste asemel pakuvad metsatöösturid ja rohemajandajad sageli soovmõtlemisest kantud arvutusmudeleid, kus oluliste emissioonide koha pealt on silm kinni pigistatud. European Environmental Paper Networki 2013. aasta paberitööstuse kliimamõjude ülevaate järgi heidab tselluloosi- ja paberitööstus kogu maakera kasvuhoonegaasidest tervelt 7,5%. See on kordades suurem näiteks lennundusest.

Pikemalt loe Äripäevast. 

Autor: Siim Kuresoo, Eestimaa Looduse Fondi juhatuse liige