Autor: Ain Alvela • 28. september 2012

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Ta märkis, et tegelikult on innovatsioon täiesti tavaline asi, millega täiesti tavalised inimesed tegelevad iga päev.

„Innovatsiooni aetakse sageli segi leiutamisega, mis küll täiendavad üksteist, ent on siiski täiesti erinevad mõisted,” ütels Strastin. „Innovatsioon on ka konkreetne ettevõtluse tööriist, mis annab vahenditele uudse võime luua väärtusi. See tähendab uudseid ideid ja julgeid lähenemisi, nihutada piire ja avada uusi võimalusi.”

Strastin lisas, et uuendusmeelsus edendab kahtlemata ka ettevõtete konkurentsivõimalusi, seda ka maapiirkonnas. Ta on seda meelt, et maal tuleb muuta senist mõtteviisi, tunnetada kogukonda, ajada visalt „oma asja”, investeerida tootmisse – tuua lauta ja põllule kõrgtehnoloogia.

„Kui riik sulgeb maakoole, pannakse kinni postkontorid ja kauplused, siis kohalik kogukond loob ise n-ö multifunktsionaalsed keskused, kus kõik inimestele esmavajalikud teenused on siiski saadaval. Ka see on uuendusmeelne lahendus,” nentis Strastin. „Maainimest püütakse kogu aeg õpetada, kuidas ta elama peaks. Aga äkki oleks mõttekam kohalikke kommuune usaldada – nad teavad ju oma vajadusi ja soove. Inimesed on nutikad ja arukad, nad saavad endaga hakkama.”

Üks väga hea näide Raimond Strastini hinnangul on hiljutine taluperemees Tiit Niilo üleskutse – „Tulge elama Võrumaale Misso valda!”.

Säästva Eesti Instituudi programmijuht Kaja Peterson: „Kuidas käsitleda innovatsiooni aianduse valdkonnas?”

Raimond Strastin: „Näiteks Grüne Fee, kus kasutatakse bioloogilist putukatõrjet ja päikeseenergiat ning sellesse on palju investeeritud. Paraku tegutseb aiandussektor praegu Eestimaal turumajanduse tingimustest – mingeid toetusi meile ei tule, erinevalt teistest põllumajandusettevõtjatest.”