24. oktoober 2007

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

"Mingil määral on Põltsamaal (Põltsamaa Felixil - toim.) õigus, kui nad ütlevad, et veinitootmine ei tasu ära. Mitmed veinitööstused on tootmise lõpetanud ja tänavu lõpetas tegevuse ka seitset tootjat ühendanud veiniliit," rääkis Teder.

Veini pudelisse villimise lõpetas näiteks Linda Nektar, kes keskendus seejärel Läti ja Leedu turule. Kääritatav märjuke läheb siidri tooraineks.

Teder ütles, et hiljuti otsustas villimise lõpetada ka AS Karme, kes tõi Eesti turu jaoks toodetavate marjaveinide villimise üle Valtu Veini tehasesse.

„Marjaveinidel on viinamarjaveiniga konkureerida suhteliselt mõttetu,“ leidis Teder. „Käsitööd ja tohutut mehhaniseeritust ikka võrrelda ei saa.“

Kuna Eestis pole suuri marja- ega õunaaedu, napib kohalikku tooret. Seda asendatakse kas Poola sõstra või kontsentraadiga. Samas mõjutab veini maitset ka sort. "Kuldrenetil ja antoonovkal on suur vahe," ütles Teder. "Kolhoosi ajal sai tehtud kuldreneti veini, nüüd pole meil ühest õunasordist veini teha õnnestunud."

Sõstravein moodustab kogu müüdavast veinist umbes 5%. „Sõstra- ja õunaveinid on ikka nišitoodang,“ kommenteeris Teder. Ühtlasi muutub Eesti veiniturg üha sarnasemaks Euroopa Liidu veinituruga, kus sõstra- ja õunaveini tootjad on küll olemas, kuid neid on väga vähe.

Kui enne Euroopa Liiduga ühinemist tootis Valtu Vein ainult veini, siis nüüd moodustavad veinid ainult kolmandiku tootmismahust. Teine kolmandik tuleb siirupist ja ülejäänud kaljadest ning karastusjookidest.

Põltsamaa Felix avaldas hiljuti, et soovib veinitootmist kui oma tootmisportfelli perspektiivitut osa müüa ning on selleks juba läbirääkimisigi pidanud.