11. jaanuar 2007

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Mitte et Barroso tuuleveskitega lootusetut võitlust peaks - vastupidi - eesmärk on taastuvenergia (sealhulgas tuule) kasutust igati soosida ja suurendada. Paralleel tekib pigem õilsatest eesmärkidest ja sellest, kui raske neid saab olema ellu viia.

Euroopa tööstus juba nuriseb. Seades ambitsioonika eesmärgi kärpida ELis aastaks 2020 kliima soojenemist põhjustavate kasvuhoonegaaside heitmeid 1990. a tasemest 20% tähendab järjekordset lööki Euroopa konkurentsivõimele. Suurim lobby-organisatsioon UNICE hoiatas, et EL ei võtaks selliseid ühepoolseid siduvaid eesmärke, mis sunniks Euroopa firmasid energia eest USA ja Aasia rivaalidest rohkem maksma. Vähe sellest, et India ja Hiina konkureerivad madalate palkadega - nüüd saavad nad lisaeelise veel ka heitmetele vilistamisest. Üksi Hiina plaanib järgmise 25 aasta jooksul juurde ehitada 500 söeküttel jaama. Euroopa ettevõtetel ei jää muud kui pillid kotti ja kolima.

Ja mis hakkab juhtuma toiduainetetööstuse ja metsandusfirmade toorme hinnaga, kui biomassile - s.h metsamaterjal ja teravili - tekib energiasektorist tugev konkurent? Soome firmad juba igatahes muretsevad, kirjutab Kauppalehti. ELi energiastrateegia seab eesmärgiks toota viiendik energiast aastaks 2020 taastuvatest allikatest, sh biomassist, ning kasvatada biokütuste osa transpordisektoris samaks aastaks 10%le. Kui selline eesmärk kohustuslikuks tehakse, saab sellest paras väljakutse ka Eestis - majandusministeeriumi kahe aasta taguse statistika põhjal oli meil biokütuste osakaal transpordis null ja taastuvenergia osa 1,4%.

Kuidas aga paistab Komisjoni ettepanek kõnelda ELi suurte tarnijatega ühel häälel. "See on nali!" ütleb Brüsseli mõttekoja CEPS energiaanalüütik Christian Egenhofer. "Saksamaa, Hispaania ja teiste riikide huvid on sedavõrd erinevad." Hästi paistab see kätte ELi suure energiatarnija Venemaa pealt - alles hiljaaegu on mitmed ELi liikmesriigid Prantsusmaast Bulgaariani oma pikaajalisi lepinguid Gazpromiga uuendanud. Kannustajaks kartus, et ebapiisavate investeeringute tõttu ei suuda Venemaa kõiki oma kohustusi täita. Ühtedele jätkub, teistele ei jätku, tõdes Soome peaminister Matti Vanhanen Soome eesistumise ajal teemat kommenteerides. Nii ei muutu siin lähiajal midagi. Selles osas oli aga lõppev nädal küll eriline, et nii Euroopa Komisjon kui ELi eesistujariik Saksamaa Venemaad tavatult teravalt kritiseerisid. Nii Saksamaa kantsler Angela Merkel kui Jose Manuel Barroso nimetasid naftakraani kinnikeeramist Valgevenele "vastuvõetamatuks" sammuks.

Millised väljavaated on aga Brüsseli ambitsioonikal plaanil panna konkurents Euroopa ühtsel energiaturul toimima. Praegu tõdeb konkurentsivolinik Neelie Kroes ELi värskes energiaturu ülevaates, et vanad monopolid püsivad, uutel firmadele on turulepääs raske ja hinnad sellest tarbijate jaoks kõrged. Uues energiastrateegias soovitab Komisjon energia tootmise ja selle transportimise lahku lüüa, mis tähendaks sisuliselt näiteks Saksamaa ja Prantsusmaa rahvuslike "energiatšempionide" tükeldamist. Alternatiiv on anda energia transportimine sõltumatute operaatorite pädevusse. Saksa E.ON on juba jõudnud Komisjoni ettepanekut nimetada aktsionäride varade "sundvõõrandamiseks". Prantsuse EdF ei näe aga vajadust töötavat süsteemi muuta. Siingi on Komisjonil veel ees kõva piikide murdmine.

Don Quijote võis küll veidi hull olla, kuid läks ajalukku õilsa loomu ja kavatsuste poolest, isegi kui need ebarealistlikud olid. Ebarealistlikuks ja liiga idealistlikuks on hinnatud ka Komisjoni uut energiastrateegiat. Võitlus käib aga õige asja eest. Nii lumeta talve ei mäletagi.