28. jaanuar 2019

Maksupoliitikas on kodumaised väikepruulijad seni kahe silma vahele jäänud, sest kasutusele pole võetud mõistlikku lahendust, mis edendaks kohalikku ettevõtlust, omaks maaelu toetavat mõju ja aitaks luua töökohti – kõik see, mida vähemalt sõnades soovitakse saavutada.

Küsimus on aktsiisipoliitikas, mis ei tee kuigi palju vahet, kas tegemist on suur- või väiketootjaga, kelle tootmissisendid ja seetõttu ka toode on kallimad. Juba 600 000-liitrise aastase tootmismahu pealt hakkab kehtima võrdne maksukoormus 100 miljonit liitrit tootvate suurettevõtetega, mis asetab väiketootjad täiendava surve alla. Seetõttu ei ole ükski väiketootja kibelenud „suureks“ saama ja pigem hoitakse oma kasvu kinni. Probleem on lihtsalt selles, et n-ö raskekaallastega pannakse sind samas klassis jõudu katsuma juba siis, kui sa pole veel õieti jalgu allagi saanud.

Möödunud suvel rääkis A. Le Coqi juht, kuidas iga päev sõidab Läti piiripoodidesse viis rekatäit õlut. See tähendab, et ainuüksi Lätti liigub nelja päevaga rohkem suurtootjate õlut, kui ükski väikepruulija suudaks toota terve aasta jooksul. Suurimate väikepruulijate aastane toodang küünib praegu umbes 500 000 liitri kanti, suurtootjatel on see 100 miljoni ringis. Vahe on 200 korda. Rääkimata toorainete, seadmete ja muude tegevuseks vajalike vahendite hankimisest, mille puhul on suurtootjatel selge mastaabieelis.

Loe pikemalt Äripäevast.