Seaduslikult segamini rahakotid

Nimetatud kriminaalasjas heideti Maanurmele ette maksude maksmisest kõrvalehoidumist suures ulatuses ja saadud maksukasu omastamist ning Tomsonile omastamisele kaasaaitamist. Lisaks maksukuriteole heideti Maanurmele ette tema ainuomandis oleva äriühingu arveldusarvelt ülekannete tegemist teistele äriühingutele ilma, et kande teinud äriühing oleks selle eest midagi vastu saanud. Prokuratuur käsitles süüdistust esitades sellist tegevust äriühingu vara omastamisena, leides selleks tuge Riigikohtu varasemast praktikast.

Nimelt  leidis Riigikohus 2005. aastal Jürimäe asjas, et äriühingu ainuosanikul on võimalik karistusõiguslikus mõttes omastada täielikult temale endale kuuluva äriühingu vara. Riigikohus lähtus tol ajal käsitlusest, et äriühing on täielikult iseseisev subjekt, keda ei ole võimalik samastada tema osanikeks, aktsionärideks, liikmeteks või juhtivtöötajateks olevate füüsiliste isikutega. Seega kuulus äriühingu vara ainult äriühingule, mitte kellelegi teisele.

Kuna kriminaalkaristuse rakendamine kannatanu nõusolekul on reeglina välistatud, tekitas selline lahendus mõistetavalt küsimusi. Kui juriidiline isik on niivõrd ise- ja eraldiseisev, siis kuidas ta väljendab enda nõusolekut teatud tehinguteks? Kuna juriidiline isik on fiktsioon, siis kes selles küsimuses tema eest räägib, kui mitte tema (ainu)omanik? Selliseid küsimusi pareeriti tollal võlausaldajate kaitse vajadusega, kuigi omastamine on ajalooliselt kaitsnud äriühingut, mitte tema võlausaldajaid (kellede huvid võivad mõistetavalt olla vastassuunalised). Tõsi, 2005. aastal oli pankrotikuriteona karistatav ainult füüsiliselt isikust võlgniku poolt enda maksejõuetuse põhjustamine. Näiteks juriidilise isiku juhataja (ja samas ainuosaniku) põhjustatud äriühingu pankrot ei olnud kriminaalkorras karistatav, mistõttu oli Riigikohtu laiendav tõlgendamine omastamise kaitsealale mõneti ka mõistetav. Igal juhul oli kujunenud olukord, kus äriühingu tahe teatud küsimustes oli sisuliselt seadustatult kivisse raiutud – äriühing ei saanudki anda nõusolekut enda huvide kahjustamiseks, s.h endale kahjuliku tehingu tegemiseks.

Nii absouluutsena eksisteeris käsitlus äriühingu ainuosaniku tehingute seaduslikkuse hindamise osas üle üheksa aasta. Üheksa aastat on Eesti õiguspraktikas pikk aeg ning seda kaalukam oli Riigikohtu otsus, mis eelmise aasta lõpus kõnealust praktikat muutis.

Nimelt leidis Riigikohus, et erinevalt varasemast praktikast tuleb asuda seisukohale, et osaühingu ainuosaniku süüditunnistamine ühingu vara omastamises ei ole võimalik. Riigikohus viitas esmalt seadusemuudatusele, mille kohaselt on alates 2007. aastast võimalik karistada ka juriidilise isiku juhtorgani liikmeid äriühingu maksejõuetuse põhjustamise eest. Selliselt on Riigikohtu hinnangul kaitstud võlausaldajate huvid. Teisalt selgitas Riigikohus, et vastupidiselt varasemale praktikale tuleb asuda seisukohale, et kuna äriseadustiku kohaselt on osaühingu puhul oluliste otsuste tegemine osanike pädevuses, tuleb osaühingu nõusoleku tuvastamisel vara käsutamiseks lähtuda sellest, kas varakäsutusega on nõus ühingu osanikud. Kui osaühingul on aga üks osanik, kes on teinud ka tehingu, tuleb tema nõusolek tehinguks omistada ka äriühingule.

Mida see tähendab praktikas? See tähendab, et kui osaühingu ainuosanikul läheb äriühingu rahakott isikliku või mõne teise äriühingu rahakotiga n.ö sassi, ei ole äriühingu seisukohalt põhjendamatute väljamaksete tegemine omastamisena karistatav. Kui riigile on maksud tasutud, võib äriühingu ainuosanik omastamissüüdistust kartmata tasuda kasvõi enda isiklikke vaba aja veetmisega seotud kulusid.

Eeltoodu ei tähenda siiski, et n.ö sassis rahakottidele ei võiks järgneda kriminaalvastutust. Kui ainuosaniku tehingud toovad kaasa pankroti või ainuosaniku poolt tõstetakse juba faktiliselt maksejõuetuks muutunud äriühingust põhjendamatult vara välja, võib selline tegevus olla karistatav maksejõuetuse põhjustamise või võlausaldajate ebavõrdse kohtlemisena.

Kokkuvõtlikult oleme pea dekaadi jooksul toimunud seadusemuudatuste ning Riigikohtu värske lahendi valguses olukorras, kus võlausaldajate huvid on kaitstud ning äriühingu toimimispõhimõtted on kooskõlas tegeliku eluga. Seega on toimunud arengud igati tervitatavad.

Toimetuselt: Kuidas tunda ära lubatud ja lubamatud olukorrad, kus majandustegevuses hakatakse sattuma n-ö hallile alale, selle üle arutletakse ka 22. jaanuaril peetaval Äripäeva hommikuseminaril „Karistatavad rikkumised majandustegevuses 2015. aastal“.