Merit Pärnpuu • 6 september 2019

Töötamine Ericssonis: multikultuursus ja mustmiljon võimalust

Marek Arru (28) karjäär sai Ericssonis hoo sisse viis aastat tagasi, kui ta asus tööle elektroonikainsenerina. Tänaseks päevaks on ta liikunud juba neljal ametikohal ja tõusnud tootejuhiks. Oma trumpideks peab ta avatust, motiveeritust ja kirge tehnoloogia valdkonna vastu, kirjutab 5. septembril Äripäeva tellijatele ilmunud eriväljaanne Minu karjäär.

Ericsson Eesti tootejuhi Marek Arru sõnul on tema jaoks unistuste töö puhul määravad vastutus ning autoriteet ja alles seejärel palk, niisamuti on oluline ettevõtte visioon.   Foto: LIIS TREIMANN

Kuidas sattusid tööle Ericssoni?

Ma kandideerisin troubleshooter’iks (eesti k vigade otsija), kes on vahetuse tootmistöötaja. Käisin juba intervjuulgi ära, kui helistati ja öeldi, et võime pakkuda sulle ka elektroonikainseneri kohta, mis on üks aste kõrgemal. Ma olin sellega nõus – järelikult minu profiil sobis sellele kohale.

Kas asusid tööle õpingute ajal?

Tegelikult olin ülikooli ajal ühe suve praktikandiks ABBs. Nad pakkusid mulle hiljem ka tööd, aga kuna mul tuli kaitsevägi peale, jäi tööleping sõlmimata ja pärast kaitseväge oli koht läinud.

Pärast kaitseväge kandideerisingi Ericssoni. Sügisel saab mul siin viis aastat töötatud.

Miks otsustasid just Ericssoni kasuks?

Vastus on üsna lihtne: mul ei olnud sel ajal huvi töötada väikeses ettevõttes ja tahtsin proovida midagi muud. Kuna praktika ABBs andis väga hea kogemuse suurettevõttes ja Ericsson on tugev Rootsi ettevõte, siis vaatasin nende tööpakkumisi. Tahtsin töötada võimalikult eriala lähedasel tehnilisel töökohal. See tundus täpselt see, mida teha tahan.

Elektroonikainseneri amet sobis ka minu õpingute profiiliga. Õppisin TalTechis elektroenergeetika erialal, mida ma veel lõpetanud pole, sest bakalaureusetöö on erinevatel põhjustel kirjutamata.

Elektroenergeetika ei ole küll sama, mis me siin elektroonika mõistes teeme, aga ta annab füüsikalised teadmised selleks, et elektroonika juurde võtta.

Millist rada pidi jõudsid oma praeguse ametini?

Alustasin madalalt elektroonikainseneri ametikohalt, mis on inseneritaseme esimene aste. Igapäevatöö käis tootmisosakonnas koos troubleshooter’itega. Kui mingi uus prototüüp tuli, siis minu roll oli õppida seda tehniliselt tundma ja teha dokumentatsioon troubleshooter’ite koolitamiseks, et nemad saaksid seda rakendada masstootmise jaoks. Töötasin seal osakonnas kaks aastat ja edasi liikusin tootearenduse ehk prototüüpide osakonda, kus minust sai tooteinsener.

Tooteinsenerina hakkasin vastutama ühe toote terve tootmisprotsessi eest. Mul oli valida kahe suuna vahel: kas keskenduda juhtimisele või spetsialiseeruda väga kindlale tehnilisele valdkonnale ja saada tehniliseks eksperdiks. Kuna ma ei ole juhtivas positsioonis olnud, tahtsin proovida, kuidas ma sellega hakkama saan.

Avaldasin oma uuele ülemusele selleks soovi ja samal ajal oli loodud väike grupp inseneridest, kes töötasid erinevate projektide jaoks. Mina hakkasingi selle grupi scrum master’iks ja aitasin neil tööd planeerida, et insenerid saaksid efektiivsemalt töötada ja et ei tekiks seisakuid.

See amet andis mulle esimese juhtimiskogemuse ja kui ma poolteist aastat hiljem projektijuhiks kandideerisin, oligi ilmselt tiimi tagasiside see, mis aitas projektijuhina kätt proovida.

Praegu olen tootejuht, mis on Ericssonis töötatud aja jooksul mu neljas amet. Tootejuhina on mul nüüd oma toode, mille riistvara, tarkvara ja disaini eest vastutan. Minu meeskonnas on seitse inimesest, kellest enamik on tarkvaraarendajad, süsteemiarhitektid ja andmeeksperdid. Töötame iga päev selle nimel, et oleks ülevaade, mis andmeid kogume ning kuidas ja mille jaoks neid kasutame. Lühidalt on tegu automatiseerimise ja tehisintellektiga.

Kumb on väärtuslikum, kas töökogemus või õpingud?

Minu jaoks on olnud töökogemus Ericssonis väärtuslikum kui diplom. Minu töö, mida ja kuidas me toodame, on tugevalt seotud ettevõtte endaga. Aga ma ei saa ka öelda, et diplom on täiesti väärtusetu, sest tänapäeval jalga ukse vahele ilma diplomita ei saa. Ilmselt kui kandideeriksin oma praegusesse rolli väljastpoolt ja mul diplomit ei oleks ja keegi ei teaks, kes ma olen, siis ma arvan, et mind ei võetaks jutule. Tänu sellele, et mul on ette näidata head tulemused oma varasematest rollidest, on mul võimalus seda karjääri Ericssonis teha.

Kas eduka karjääri tõttu ongi õpingud jäänud tagaplaanile?

See on üks asi, teiseks pere. Esimene laps sündis kaks aastat ja viimane laps viis kuud tagasi. Mul on ikkagi plaan kooli tagasi minna ja ära lõpetada. Insenerina töötades ei leidnud töö kõrvalt aega ja nüüd on toote- ja projektijuhina pere kõrvalt aega raske leida. Kuid kolmaastaku plaanis, kui lapsed suuremad ja naine tööl tagasi, on ülikooli lõpetamine olemas. Ma ei ole hetkekski seda mõtet peast lasknud ja pikas perspektiivis ei ole lõpetamata jätmine kuidagi kasulik. Kui kunagi liigun ettevõttest välja, siis on CV väga väärtuslik. Sa võid motivatsioonikirjas kirjutada küll, et oled teinud selliseid uhkeid asju, aga ikkagi vaadatakse diplomi olemasolu ka.

Millised on Sinu Ericssoniga seotud ambitsioonid?

See on väga hea küsimus. Projektijuhi positsioon oli väga silmiavardav, aga paraku on projektid üsna ühetaolised. Jõudsin pooleteise aasta jooksul kõikide erinevate projektitüüpidega tutvuda ja mulle tundus, et see ei ole see, mida tahan pikemalt teha. Enne tootejuhiks saamist pakuti mulle ka muid liikumisvõimalusi, aga tootejuht tundus huvitav valdkonad ja ma ei kahetse seda otsust sekundikski. Tahaksin vähemalt kaks aastat sellel positsioonil olla, sest näen selles potentsiaali väljaspool Eesti tehaseid.

Kaugem tulevik on kõik väga suhteline. Midagi konkreetset praegu plaanis pole. Tunnen end tööl mugavustsoonist väljas ja kõik tundub veel mulle kui endisele insenerile huvitav. Küll aga tahan siin töötatud aja jooksul kooli ära lõpetada. Ericsson toetab väga koolis käimist ja enesearendamist. Uues ettevõttes see nii ei pruugi olla.

Kas nüüd on vaid lõputöö kirjutada?

Kuna õppekavad on minu koolis käimise ajast päris palju muutunud, on tõenäoline, et pean aineid uude õppekavasse ümber tõstma. Võimalik ka, et pean mingeid aineid juurde tegema.

Enne Ericssoni tööle tulemist oli mul lõputöö teema olemas. Potentsiaalselt saaksin samal teemal kirjutada, kuna elektroenergeetika on üsna lai mõiste. Mõned ideed olen veel kirja pannud.

Oma karjääris olen tegelikult läinud järjest eemale valdkonnast, millele ülikoolis spetsialiseerusin. Olin üsna tihedalt seotud insenerimaailmaga, aga projekti- ja tootejuhina liigun pigem muus suunas. Võib-olla lõpetan hoopis mingil teisel erialal.

Kas Sul on kindel siht, kuhu tahad jõuda?

Praegu mulle meeldib Ericssonis töötada, tingimused on väga head ja lahkumisele mõelnud pole. Tootejuhina mul praegu otseseid alluvaid ei ole, aga soov inimesi, mitte vaid projekte juhtida on olemas. Arvan, et Ericssonis on see võimalik. Näiteks olla otsene juht rühmale inseneridele.

Kuidas kirjeldad töökeskkonda Ericssoni?

Mina olen Ericssoni töökeskkonnaga väga rahul: siin toetatakse enesearengut ja karjääri. Ei ole nii, et keegi hoiab sind sinu rollis kinni, sest sa oled väga hea ja sa ei tohi sellepärast sealt ära minna. Maja seest leiab palju lugusid töötajatest, kes on liikunud väga erinevatel ametikohtadel, ka väga madalalt väga kõrgele. Mulle selline tööõhkkond väga hästi sobib.

Samuti meeldib multikultuursus ja kuna tegu on nii suure ettevõttega, siis kellegi emotsioonid ei löö lõkkele igal pool. Kõik on ümberringi väga sõbralikud.

Mis soovitusi annad noortele, kes plaanivad karjääri sinuga samas valdkonnas?

Ma olen 28 aastat vana. Tulin siia tööle, kui olin 23aastane, seega otse ülikoolist. Leian, et tuleb ise olla avatud ja pealehakkaja. Jah, sind märgatakse, kui teed oma tööd hästi, aga selle juures tuleb ka olla avatud erinevatele võimalustele ja ülesannetele. Minu karjäär sai hoo sisse, sest ütlesin jah paljudele ülesannetele, mis konkreetselt minu töö kirjeldusse ei puutunud, aga kuna ma tahstin teha võimalikult palju ja saada suuremat pilti, siis olin paindlik, avatud ja motiveeritud. Muidugi ei saa kõigele jah öelda, aga kirge läheb vaja. Ilma tehnoloogia kireta on võib-olla keerulisem seda teha.

Iseloomusta ennast, mis on sinu kolm kõige tugevamat külge. Mis sa arvad, mis on sinu tugevad omadused, millega oled silma paistnud? Mis sind iseloomustab?

Üks asi on veel, et kui sa naudid seda, mida teed ja teed seda hinge ja kirega, siis ei teki tunnet, et kui tööpäev läbi saab, jätan asjad pooleli. Ma olen olnud töökas, ma tahan asjad lõpule viia, mul on siht olemas. Ma olen aus ja otsekohene ja valmis tegema asju, mis ei ole sel hetkel võib-olla minu pädevuses või töökohustuste hulgas, aga ma ei saada kedagi ära. Kui ma saan aidata, siis ma aitan.

Võib-olla need on ka omadused, mis jäävad silma. Teiseks ma ei hoia oma teadmisi endale, ma ei väärtusta ennast selle põhjal, kui väga mind vaja on, kuna keegi teine ei oska neid asju teha, vaid ma väärtustan ennast läbi selle, kui hästi ma oskan anda oma oskusi teistele edasi, et nemad saaks sama hästi hakkama. Mentorlust olen teinud palju, kui olen rolle vahetanud, ja julgustanud inimesi ikka küsima, sest rumalaid küsimusi ei ole.

Mis on olnud sinu suurimad õppetunnid Ericssonis? Mida oled õppinud professionaali ja mida inimesena?

Üheltki inimeselt ei maksa oodata täpselt sama reaktsiooni ja käitumismustrit. Igaühele tuleb läheneda individuaalselt, et saada inimesest aru. Minu tugevus ongi empaatiavõime, ma saan aru, kui inimesel on probleemid, keerulised olukorrad või üldse kuidas ta mõtleb. See on põhiline, mida olen just Ericssonis õppinud.

Teiseks olen õppinud, kuidas ma teatud situatsioonides käitun. Insenerina ei teki selliseid konflikte nii palju ja seetõttu pole ka midagi lahendada, juhina paratamatult tuleb lahendada konflikte inimeste vahel ja neid, mis tekivad sinu ja kellegi teise projekti vahel. Konfliktseid olukordi on olnud palju ja neist on olnud võimalus õppida.

Nimeta üks tegevus, mille tegemist oled õppinud vältima?

Inglise keeles on selline sõna nagu procrastination ehk edasilükkamine. See on n-ö tegema mingit tegevust, mis ei vii edasi. Igal õhtul mõtlen selgeks, mida ma järgmine hommik esimesena ära teen. Mul on ka üks moto: mida tahan järgmisel päeval kõige vähem teha, pean ära tegema esimesena, et mitte seda edasi lükata. See aitab ka tühja asja tegemist vältida, kui lükkan edasi seda, mida teha ei meeldi ja selle asemel teen asju, mis ei anna nii palju väärtust kui see, mis tegelikult peaks tehtud saama.

Alguses pidin ennast selleks maru sundima. Öeldakse, et harjumus tekib kolme nädalaga ja kui sa iga päev ühteviisi toimid, teed kolme nädala pärast seda, mille vastu tunned negatiivset emotsiooni, juba instinktiivselt. Teed lihtsalt kiirelt ära ja terve päev kujuneb hoopis teistsuguseks kui siis, kui oleksid selle edasi lükanud.

Miks soovitad teistelgi Ericssoniga liituda?

Siin saab kogeda globaalse ettevõtte liikumisvõimalusi. ABB ei pakkunud ka selliseid võimalusi, mida pakub Ericsson. Meil on tehased Ameerikas, disainerid Kanadas ja Hiinas. Karjäärivõimalused on lihtsalt nii suured, aga sealsamas töötad ikka tehnilises valdkonnas. See on kindlasti üks väga suur boonus.

Kui palju sa ise reisinud oled Ericssonis töötatud aja jooksul?

See võimalus on ja enamik olukordades on see lausa kohustus. Olen käinud Mehhikos ja Kanadas, korduvalt Rootsis. Kuhu ma veel jõudnud pole, on Hiina. Hiinaga on mul olnud ka vähem kokkupuudet, sest olen rohkem töötanud Kanada disaineritega.

Ka Euroopa suurematel messidel saab käia, nii et võimalusi käia ja teha on. Kui ütled, et see mess annab lisandväärtust, tänu millele saan mina ja minu tiim teha tööd kiiremini, siis üldjuhul see võimalus antakse.

Sama kehtib virtuaalsete koosolekute kohta, see annab küll väärtust, aga näost näkku kohtumine inimestega, kellega töötad, annab suurema väärtuse.

Mis oli viimane silmaringi avardav külastus?

Hiljuti käisin Mehhikos, kus meil on partnertehas ja mis on Ericssoni alltöövõtja. Nägin, kuidas nad teevad poole ressursiga sama tööd, mida meie siin. Nad on oma tootmise kontrollisüsteemid ise loonud enda vajaduse järgi. See oli hästi huvitav.

Seda ei oleks ma kunagi saanud näha siin olles, nad võivad mulle küll kirjeldada virtuaalselt, kuidas nad teevad, aga see ei anna edasi seda, mida sa kohapeal tegelikult näed. Sellepärast me Ericssonis teiste tehaste külastusi propageerimegi inseneride seas, sest nemad hakkavad muudatusi ellu viima, mitte juhid.

Kas rohkem motiveerib palk või midagi muud?

Minu jaoks on kõige tähtsamad vastutus ja autoriteet. Sealt edasi ausus, ma olen ise aus oma tiimiga ja ma ootan, et nad oleksid ausad ka minuga. Samamoodi et ma saan aru sellest visioonist, kuhu liigume, ja ma pean seda õigeks. Need on kõige tähtsamad asjad.

Eks kindlasti on ka nii, et mida vähem sa teenid, seda tähtsamat osa raha mängib, aga mina olen jõudnud sinna, kus töö ise ja keskkond on märksa olulisemad sellest, mis on rahaline number.

Mulle tehti enne tootejuhi koha vastu võtmist ka teisi pakkumisi, kus palganumber oli kõrgem, aga töö loomus oli see, mis mind praeguse ametikoha juures köidab.

Jaga lugu:
TÖÖSTUSUUDISTE UUDISKIRJAGA LIITUMINE

Telli olulisemad tööstusuudised igal nädalal enda postkasti.

Tööstusuudised.ee toetajad:

Harro Puusild
Harro PuusildTööstusuudised.ee juhtTel: 519 355 24
Hedi Meigas
Hedi MeigasSündmusedTel: 5384 5159
Rain Jüristo
Rain JüristoReklaamimüügi projektijuhtTel: 6670 077